Inara Luigas: meie ühist tulevikku ei saa rajada vaenule ja kibedusele

inara luigas

Ma olen küüditatute laps, kes sündis Siberis. Olen elu kurvematel hetkedel ikka mõelnud, mis juhtuks, kui oleks võimalik ajas tagasi rännata ja vaadata silma neile meestele, kes nüüdseks juba ligi 70 aastat tagasi saatsid minu ema ja isa ning nende pered külmale maale.

26. novembril Lossi platsil seistes haaras mind korraks õud, et lõpuks ma vaatangi küüditajatega tõtt. Ümberringi oli äkki nii palju vaenulikkust ja ehedat viha, nii palju tigedaid pilke, nii palju inetut sõimu ja sajatusi ning koledaid loosungeid. Sinnasamasse kustus ka minu lootus, et ehk õnnestub EKRE piketile tulnud inimestega rahulikult rääkida. Esimene ehmatus kadus ja ma tunnistasin endale, et ju oli võrdlus küüditajatega ülekohtune. Ja tegelikult pidas vaid väike osa piketeerijaid end agressiivselt ja ähvardavalt üleval.

Küll aga oli näha ja tajuda, et Riigikogu ette kogunenud inimesi vaevavad erinevad eluraskused ja hirmud. Sealhulgas ka siiras hirm meie rahva püsimise pärast koos veendumusega, et osa erakondi tahab Eestisse tuua sadade tuhandete kaupa põgenikke. Oldi emotsionaalsed ja ülesköetud.

Inimeste üles kütmises, nende hirmude äärmuseni viimises, ka viha õhutamises on EKRE karismaatilised liidrid teatavasti väga osavad. Seda kõike on süstemaatiliselt ja tulemuslikult tehtud viimased neli-viis aastat, kusjuures tagasi ei kohkuta ei valede, pooltõdede ega moonutatud faktide esitamise ees.

Kui ühe erakonna juhid on kuulutanud oma poliitilised vastased „riigireetjateks,“ „rahvusriigi hävitajateks“ ja „lammutajateks“, „eestivaenulikeks jõududeks“ ja „sisevaenlasteks“ ning kasutavad oma kõnedes ja tekstides selliseid termineid nagu „marutaud“, „verevalamine“, „laupkokkupõrge“, siis pole ka ime, et selle erakonna toetajate väljenduslaad on veelgi räigem ja raevukam.

Nii lokkabki sotsiaalmeedias ja kommentaariumites verbaalne vägivald ning teisitimõtlejate ja isegi nende lähedaste suunas loobitakse tapmisähvardusi. Sealt edasi ongi vaid väike samm reaalse toore jõu kasutamiseni, jalahoopideni, millel on kurvastavalt palju takkakiitjaid. On tohutult kahju, et Eesti riigi juubeliaastal on meie ühiskondlik õhustik muudetud kohati nii hirmuäratavaks ning et osa poliitikuid ja ka ajakirjanikke peab muretsema oma turvalisuse pärast.

EKRE on tõstnud lipukirjaks rahvusriigi eest võitlemise, rahvuslike huvide kaitsmise. Mart Helme kirjutas oktoobri lõpus Postimehes ilmunud artiklis isehakanud messiasena, et „rangelt võttes on meil ainult üks ülesanne: eesti rahva päästmine“.

Mulle on sügavalt arusaamatu, kuidas käib see kokku ühiskonna lõhestamisega ning paljude rahvuskaaslaste alandamise ja mõnitamisega, millega EKRE sihikindlalt tegeleb. Vaenlasteks on teiste seas kuulutatud kõik liberaalsed erakonnad, kes olevat süüdi „suveräänsuspuudes“. Kaudselt on seega vaenlased ka nende erakondade valijad ehk siis suurem osa rahvast ja ka suurem osa eestlastest. Minu meelest on siin tegu äraspidise rahvusluse ja patriotismiga, mis külvab vaenu ja kibedust oma rahva sees.

Ka mina julgen pidada end Eesti patrioodiks. Olen aastakümneid ajanud Eesti asja ja veelgi rohkem setu asja ning pühendunud eraldi sellele, et setu kultuur kestaks. Minu jaoks tähendab Eesti eest seismine iga inimese väärtustamist, iga inimese mure mõistmist ja lahenduse otsimist. Kui meil on ühisosa, mis meid seob, on ka tuleviku rajamine lihtsam. Meie ühiskond on seda tugevam ja sidusam, mida rohkem me ühte hoiame ja mida rohkem üksteist toetame. Hirmutamisel ja hirmul ei tohi meie Eestis kohta olla.

On selge, et inimeste probleemide ja hirmudega tuleb tegeleda, pakkuda neile suuremat turvatunnet ja leida sisulisi lahendusi. Aga selge on ka see, et murede ja hirmude vastu ei saa minna vägivallaga.
Olen saatusele tänulik, et viimased aastad Riigikogus töötades olen saanud ajada just sotsiaaldemokraatlikku poliitikat. Poliitikat, mis toetab avatust, sallivust ja armastust. Armastust, mida heal meelel jagaks ka EKREga.

Seotud lood: