Indrek Saar: Anname parima, et see valitsus võimalikult vähe lõhuks

Sotsiaaldemokraatide värske esimees Indrek Saar ütles usutluses Eesti Päevalehele, et soovib partei reitingu kõrgvormi ajastada järgmisteks riigikogu valimisteks, sest peaministrina saaks teha rohkem kui mõne muu ministrina või opositsioonipartei juhina.

Sotside liidri valimise järel on erakonna reiting natuke tõusnud ehk oma u 11% toetusega olete Isamaast ette läinud. Kas see on piisav liidrivahetusest saadud tõuge või peaks see olema suurem?

Reitingul on ka teatav psühholoogiline mõju neile, kes seda lähedalt uurivad.

Kõik erakonnad uurivad.

Tegelik mõju on reitingul siis, kui toimuvad valimised ja järgmiste valimisteni on pisut üle kahe aasta aega. Erakondadel on nagu spordis:
vormi ajastus on oluline. Aga arvestades, kust me peame minema hakkama, siis selleks, et jõuda tulemuseni, millega võime rahul olla, on pikk tee
käia. Seda tuleb ehitada nii, et see oleks stabiilselt tõusev trend, mitte nii, et viskab ühe uudise peale korraks üles.

Kas teie ambitsioon on saada nelja aasta pärast peaministriks?

Kui ma praegu juhin sotsiaaldemokraate, siis pean ju sellega arvestama. Kui nelja aasta pärast tulevatel valimistel olen sotside esimees ning sotsidel
läheb väga hästi – mis ongi meie eesmärk –, pean olema selleks valmis.

Meeldiks teile olla peaminister?

Tahan meie meeskonnaga kujundada sõbralikumat ja hoolivamat Eestit, tagada, et see riik jääb vabaks ja avatud riigiks. Ja seda meeldiks mulle kindlasti teha. Seda saab teha kultuuriministrina, opositsioonierakonna juhina, aga seda saab veel paremini teha peaministrina.

Kahtlemata saab valitsuses teha rohkem. Näiteks praegune valitsus kavatseb lammutada pensioni II samba, millele on peale kirjutatud sotside ühe suurima saavutuse märk ning Eiki Nestori nimi. Kas näete, et seda valitsuse plaani on riigikogus võimalik kuidagi mõjutada?

Anname muidugi oma parima, et seda mitte lasta ära lõhkuda. Aga anname endale aru, et oleme opositsioonis. Loodan, et tulemus ei saa olema see, et
suur osa rahast tegelikkuses ära kulutatakse ja süüakse ning need, kes käituvad oma investeeringutega vastutustundlikult, maksavad selle kinni, et
teistel on vahepeal lõbus olnud.

Mida te ootate, et valitsus siis teeb?

Ma loodan, et nad lõhuvad võimalikult vähe. Nagu üldse on selle valitsuse puhul lootus, et nad lõhuvad võimalikult vähe.

Kas valitsuse otsus alustada taas puidu põletamist Eesti Energia jaamades on õige otsus?

Kahtlen selles sügavalt, sest see ei lahenda probleemi. Mure, et oleme jõudnud iseenesliku Põxitini… sellest on räägitud aastaid. Oleme selle
tõttu isegi kunagisele majandusministrile Juhan Partsile umbusaldust avaldanud. Minu meelest oli see 2012. aastal, kui ta otsustas, et Auvere
uutesse jaamadesse on vaja miljard investeerida. Õnneks jäi vähemalt teine plokk seal ehitamata.

Seda, et CO2 hind järjest tõuseb ja Eesti põlevkivielektri konkurentsivõimetuks muudab, oli võimalik ette näha. Paraku ei mõeldud sel
ajal pikas perspektiivis. Lisavõimalus Narvas puitu ahju ajada võib Eesti Energiale korraks tekitada võimaluse pakkuda konkurentsivõimelisemat hinda, aga see tuleb selle arvelt, et ülejäänud energiatarbijad maksavad selle kinni. Puidu, mis muidu läheks koostootmisjaamadesse, hind paratamult
kallineb. Ja kõik need, kes muidu kasutavad taastuvenergiat, hakkavad maksma enam, et hoida Eesti Energia põlevkiviplokki töös.

Mida siis peaks tegema? Juba küsib peaminister Jüri Rataski komade ja agadega, kas peaks ehitama tuumajaama. Kas sotside meelest peaks ehitama tuumajaama?

Enne kui hakata selliseid tehnoloogiaid kasutusele võtma, peaks olema kriitiline hulk ala eksperte. Muidu ei adu, mida oma õue peale teed. Ma
oleksin selliste mõtetega väga ettevaatlik. Teeme mingi peene viguri ja hakkame katsetama, kas saame selle pidamisega hakkama.

Mis alternatiiv siis on?

Mitmekesine energiatootmine, rõhuga taastuvenergial. Ja loomulikult head ühendused.

Tore on rääkida mitmekesisest energiatootmisest, aga võttes tuulikudki, siis kogu aeg on sada häda. Küll radarid ei näe, siis ei taha keegi neid enda koduaia lähedusse.

Siis tuleb otsida võimalusi, kompromisse, kuidas kokkuleppele jõuda. Näiteks lihtne võimalus mitte-minu-koduaeda-sündroomi mahendada oleks leida võimalikult palju võimalusi energiaühistute asutamiseks. Ehk kui olen tuulegeneraatori omanik ja näen, et iga tiivikuring tähendab ka mulle
mingit positiivset näitajat pangakontol või vähenenud elektriarvet, siis mu vastuvõtlikkus sellistele võimalustele on suurem.

Ehk kui riigiettevõte Eesti Energia arendab uusi tuuleparke, siis võiks ta mõelda kogukonna sissevõtmisele?

Absoluutselt. Ühistuline tegevus tagab, et kogukond mõistab, mis asju tehakse, ja ta saab ise protsesse mõjutada.

Aga keegi pole seda siiani teinud?

Ma arvan, et selle taha need projektid kipuvad ka jääma.

Mida võtaksid sotsid ette Nordicaga, kes lõpetab Tallinnast lendamise? Sinna on pandud palju maksumaksja raha, aga tuleb välja, et nad ikka ei saatasuvalt Tallinnast lennata.

Meil on ühendusi vaja. Me ei ole Kesk-Euroopas, me ei saa sups! auto või rongiga ühte või teise kohta. Ma ei pea end lennunduseksperdiks ega hakka
väitma, et tean parimat lahendust. Aga oleme näinud soperdamist erinevate skeemide kaudu, mida on üritatud teha. Oleme juba piisavalt vastu näppe
saanud selle eest, et oleme pidevalt üritanud rehepappi teha.

Aga ühendusi on meil vaja. Arvestades meie lendajate arvu on paratamatu, et peame ühele-teisele-kolmandale variandile niikuinii peale maksma, nagu igasugusele ühistranspordile.

Lennujaam ütleb, et ühendusi on ka Nordicata piisavalt. Kas siis võiks selle välismaal hanketöid tegeva firma maha müüa, nagu valitsus tahab?

Kui keegi suudab tõestada, et meil on piisavalt ühendusi, siis miks peaks riik lennukompaniid lihtsalt hoidma, sest see on meie oma? Riik peaks
ettevõtluses osalema ainult seal, kus see on hädavajalik, kus on turutõrge. Kui teenus on nagunii tagatud, siis riik ei peaks seda tegema.

Kas 15 000 eurot kuus on riigi lennuettevõtte juhile paras palk?

(Mõtleb väga pikalt.) See kindlasti ei tundu õiglane. Eriti kui teame, et siiani pole tegemist väga eduka ärimudeliga. Maksta selle ettevõtte juhile
kolmekordset peaministri palka ei tundu õiglane. Üldse mitte.

Sügisel tehakse eelarvet ning juba eelarvestrateegia aruteludest oli võimalik aru saada, et mitte mingit raha pole. Vaevalt et majandusprognoos mingeid häid uudiseid toob.

Nad ise on ikka üritanud rääkida, et äkki tuleb mingit leevendust.

Kui tuleb, on tore, aga kui ei tule, on üpris selge, et riigitöötajate palgad külmutatakse, kellelegi raha juurde ei tule, võib-olla tuleb kärpida töökohti. Kui valitsus sellise eelarvega välja tuleb, siis kas toetate seda?

Niikaua kui me pole näinud, mida kärbitakse ja kuhu raha pannakse, on seda võimatu öelda.

Aga mis valdkonnad on sotsidele niivõrd tähtsad, et võimaluse korral ei peaks nende töökohti kärpima ega palku külmutama?

Kõiki neid asju tuleb hinnata hetkes, kus parasjagu ollakse. On selge, et kui oleme teinud poliitilise kokkuleppe teadus- ja arendustegevuse
rahastamiseks, siis peaks sellest kinni pidama või pakkuma vähemalt uue leppe – ütlema, et rahaline olukord on tunduvalt halvem, kui me seda ette
nägime ja teeme uue leppe, paneme paika uue eesmärgi. See oleks korrektne käitumine. Ei saa lihtsalt öelda, et me nüüd seda ei tee, see eeldab
osalistega läbirääkimist.

Aga loomulikult peab arvestama, mida üks või teine muudatus riigisektori palkades endaga kaasa toob. Näiteks kui meil on väga selge probleem
õpetajate pealekasvuga – ei tulda õpetajaks. Õpetajate keskmine vanus tõuseb mürinal. Oleme just saanud anda kerge positiivse trendi
kokkulepetega, et õpetaja saab oma töö eest väärikat palka. Kui nüüd läheb vastupidi ja õpetaja palk hakkab keskmisest taas maha jääma, siis läheb
jälle aastaid, kuni usaldus taastub. Ehk kui lähen õpetajaks õppima, siis saan pärast normaalset palka, mitte nii, et vahepeal keegi jälle otsustab
ümber.

Samal ajal kurdavad teadlased, et ülikoolidest minnakse õpetajaks, sest õpetajate palgad on muutunud väga heaks.

Aga meil on endiselt õpetajate puudus. Ja kui tahame hoida Eesti edukust, mis tuleb tasemel ühtluskoolist, siis tuleb sinna ka raha panna.

Mis on teie eesmärk kohalikel valimistel Tallinnas? Kas eesmärk on murda Keskerakonna ainuvõim?

Muidugi! Ilma mingi küsimuseta. Ainuvõim ei tee pikas perspektiivis ühelegi omavalitsusele ega riigile head.

Kui teid valiti, siis jäite kohe ilma toredast kaasvõitlejast Helve Särgavast. Kas te ei karda, et sügisel võib ta linnavolikogus vupsata välja Keskerakonna liikmena?

Mina inimeste sisse ei näe, ei pea ennast ka mõtete lugejaks. Rääkisin Helvega, kes lubas esialgu jätkata meie fraktsioonis. Aga meil pole temaga
mingeid kokkuleppeid või vandeid, et kaua ta jätkab. Eks seda siis aeg näitab.

Kui kohalike valimiste järel ei saa Keskerakond Tallinna volikogus enamust ja tekib tahtmine Keskerakond pealinnas üldse võimuta jätta, saab see toimuda üksnes siis, kui EKRE ja SDE leiavad tee koostööks. Kas see on asi, mida peate partei sees lahendama, et hoida võimalust enne valimisi lahtisena?

Neid koalitsioone, kus EKRE ja sotsiaaldemokraadid on kohalikul tasandil koos, Eestis on. Me ei ole päriselt välistanud kohtadel koostööd. Aga kui
küsimus on selles, mida praegu esindavad perekond Helme ja Henn Põlluaas ning me peaksime nendega olema koalitsioonis, siis seda on küll väga
keeruline ette kujutada. Praegu on see võimatu. Millise positsiooni võtab EKRE Tallinnas kahe aasta pärast, me ei tea. Ma ikka loodan, et see
puberteet saab läbi ja tüli majja kiskumise asemel tekib mingi vastutustunne. Praegu on seda küll väga raske ette kujutada.

See on kahe teraga lootus. Kui EKRE hakkabki paremini käituma, siis võib valitsuse eluiga sellest ju pikeneda. Kui nad ei muutu, võib valitsus hoopis kiiremini laguneda?

Vaadates mitte ainult valitsuse retoorikat, vaid ka esimesi poliitilisi otsuseid, mida nad on teinud, on mul raske uskuda, et pärast nelja aastat
sellist koalitsiooni oleksime kuidagi paremas olukorras, kui olime veel mõned kuud tagasi. Ma igal juhul arvan, et selle valitsuse ametiaeg võiks
jääda lühikeseks.

Kui kaua see võiks siis kesta, kui EKRE ei muutu?

Poliitilisest loogikast tulenevalt on kõige tõenäolisem, et see koalitsioon laguneb enne kohalikke valimisi, aga alati võib olla ka teistsuguseid
situatsioone.

Indrek Saar: Anname parima, et see valitsus võimalikult vähe lõhuks