Indrek Saar: arusaam, et meessoost juhtidele on loomuomane töötajaid alavääristav käitumine, mida tuleks kaitsta, on jabur ja ohtlik

indrek saar

Loodetavasti suudab Estonia teatri nõukogu õiguskaitseorganite toel kiiresti välja selgitada, kas ja millises ulatuses peavad ajakirjanduses kirjeldatud Aivar Mäega seotud juhtumid paika. Kas tekkinud vastasseisud on tingitud inimeste erinevast huumoritajust või on olnud tegu millegi hoopis tõsisemaga, küsib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Eesti Päevalehes.

Seejärel saab anda ka hinnangu Aivar Mäe ja nõukogu tegevusele. Süüdistused on tõsised ja nii tuleb neisse ka suhtuda.

Kui vaadata selle loo kontekstis laiemalt mitmete avalikkuses sõna võtnud inimeste hoiakuid, siis teevad need muret. Tundub, et nii mõnegi arvates on elementaarne, et kollektiiv peab kohanduma ühepoolselt juhiga – tema iseloomu, huumorisoone, suhtlusstiiliga.

Ma olen alati vastupidi arvanud. Juhi ülesanne on kujundada selline õhkkond, kus inimestel on hea tööd teha. Juht peab ka ise olema empaatiline, mitte eeldama, et kõik töötajad seda tema suhtes on. Kui juhi ja kollektiivi koostöö ei suju, siis vahetatakse üldjuhul esimest.

Uskumatult sõge oli rahandusminister Martin Helme kommentaar, kes avaldas kibedat kahetsust selle üle, et “kõik loomupäraselt mehelik tehakse kui võimalik siis kriminaalseks, või vähemalt häbiväärseks.” Arusaam, et meessoost juhtidele on loomuomane töötajaid alavääristav käitumine, mida tuleks kaitsta, on jabur ja ohtlik.

Paraku on vastakaid ja segaseid selgitusi tulnud ka nõukogu liikmete ja nõukogu esimehe kommentaaridest. Muidu silmapaistva teatrimehe ja tõelise härrasmehe Arne Miku värskest kommentaarist torkas silma kahetsus, et teatris saab edaspidi olema vähem elurõõmu.

Arne Mikk ise ja paljud teised vanema põlvkonna juhid suudavad ja suutsid ka eelmisel sajandil juhtida nii loomingulisi kollektiive kui muid asutusi nii, et elurõõm oli olemas kõigil, mitte ainult ülemustel. Ja küll jätkub seda ka edaspidi auväärt Estonia seinte vahele, kui seal asjad klaariks saavad ning tööõhkkond taastub.

Loodetavasti saab sellel lool olema ka üks selge positiivne tahk – ühiskonda lisandub juurde neid mehi ja ka naisi, kes lõpuks aduvad, et nende “vana kooli ülemeelikused” võivad kolleegidele või alluvatele haiget teha, et selliseid “vempe” tajutakse sulaselge ahistamisena. Lõpptulemusena võiks praegune puhastustuli mõjuda õpetlikult ja aidata meil iganenud hoiakuid murda ja ühiskonda hoolivamaks muuta.

Indrek Saar: arusaam, et meessoost juhtidele on loomuomane töötajaid alavääristav käitumine, mida tuleks kaitsta, on jabur ja ohtlik