Aeg-ajalt meenuvad enamikule meist helged hetked lapsepõlvest. Küllap elustuvad paljudele ka mälestuspildid kunstivõi näiteringis toimunust, laulukoori harjutusest või trennis tehtud pingutustest. Samamoodi teevad südame soojaks laulu-ja tantsupidudelt ning spordilaagritest ja võistlustelt saadud elamused. Nii mõnigi tunnistab, et ilma kunagise harrastuse või siis osavõtliku juhendaja või pühendunud treenerita oleks ta elukäik hoopis teine või oleks koguni pinna jalge alt kaotanud. Igal juhul ei saa huvihariduse rolli inimeseks kasvamise käänulisel teel alahinnata. Ja kahtlemata on tuhanded löönud oma alal läbi või jõudnud päris tippu tänu sellele, et nad said juba lapsena osa kaunitest kunstidest või tegid esimesi samme teadusmaailmas, kirjutab erakonna esimees Indrek Saar Võrumaa Teataja arvamusloos. 

Kui ma 2015. aastal asusin kultuuriministri ametisse, siis oli olukord kõike muud kui rõõmustav. Sõltuvalt omavalitsusest käis regulaarselt mõnes ringis või trennis 30-60 protsenti lastest ning kümnendik Eesti kooliealistest oli huvitegevusest täiesti kõrvale jäänud kas pere pingelise eelarve, ringide nappuse või puudumise või pikkade vahemaade tõttu. Laste võrdsetest võimalustest oli asi kaugel ja vajadus teha huviharidus tuhandetele noortele kättesaadavaks lausa karjuv. Nii me hakkasime paljude valdkonda tundvate inimeste nõul ja jõul üles ehitama toetussüsteemi, mis startis 2017. aasta sügisel ja on olnud nii-öelda positiivselt kaldu maapiirkondade ja vaesemate omavalitsuste poole, kuhu riigi raha on rohkem suunatud.

Juba esimeste aastatega sai tõestatud, et sellist toetust on väga vaja. Riigi ja omavalitsuste koostöös sündinud süsteem tõi paari aastaga üle Eesti huviringidesse ja trennidesse juurde üle 30 000 lapse. Toon näite Rõuge vallast, kus 2017. aastal käis spordikoolis 15 last, aga nüüd 44. Muusikakoolis õppivate laste arv tõusis seal 36-lt 46-le, judoklubi kasvandike oma 12-lt 60-le ja noorte jalgpallurite arv 41-lt 54-le.

Viimased neli aastat on omavalitsusi toetatud riigieelarvest igal aastal 14,25 miljoni euroga, mis on võimaldanud uusi huviringe avada, pakkuda lastele ringe kas tasuta või soodushinnaga, arvestada laste erivajadustega, korraldada transporti, palgata õpetajaid. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus langetas aga aprilli lõpus šokeeriva otsuse, et sellelt summalt tuleb maha lõigata seitse miljonit eurot. Isegi kui jõukamad omavalitsused suudavad osa kavandatud kärpest kompenseerida, siis kaoks ikkagi tuhandetel lastel lähitulevikus võimalus käia meelepärases ringis või trennis. Paraku võib see neist osade jaoks saatuslikuks saada. Kui noorte ellu tekib tühimik, siis võib selle asemele tulla bussipeatustes konutamine ja aja surnuks löömine, samuti alkohol ja muud meelemürgid. Teine osa noori võib veelgi rohkem langeda diginuhtluse rüppe – lõputul arvuti ees istumisel või oma telefoni näppimisel on ju oma pahupool. Rääkimata sellest, et pärast rasket koroonaaega on oma annete ja oskuste arendamine ning kaaslastega suhtlemine kõigiti laste vaimse tervise huvides.

Sotsiaaldemokraadid on Reformierakonna ministritelt viimastel nädalatel riigikogus korduvalt küsinud: miks mindi nii jõhkralt end hästi tõestanud toetusmeetme kallale, miks kärbitakse laste tuleviku ja meie kultuuri elujõu arvelt ning suurendatakse taas regionaalset ebavõrdsust? Vanasse reformierakondlikku kärpemantrasse takerdunud peaminister Kaja Kallas, haridusminister Liina Kersna ja rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus on paraku lükanud kogu vastutuse külma kõhuga omavalitsuste õlgadele. Nagu kolm jääkuningannat – mõtlesin ma, kuuldes järjekordset kõrki selgitust, miks sellest kärpest ei ole pääsu.

Usun, et kõik need, kellele läheb korda meie laste hea käekäik – praegu on suurema löögi all maal ning väiksemates linnades elavad lapsed -, ei lepi selle plaaniga. Sotsiaaldemokraadid on algatanud petitsiooni, mis nõuab valitsuselt riigieelarves huvitegevuse toetuse taastamist senises mahus.

Artikkel ilmus 27.05.2021 Võrumaa Teatajas