Indrek Saar: kriisieelarve toidab omasid, mitte hädasolijaid

indrek saar

2020. aasta lisaeelarvega käib kaasas oma väike ajalugu. Et Eesti vajab suuremahulist päästepaketti, oli päevselge samal ajal, kui meil koroonaviiruse tõttu eriolukord kehtima hakkas. Haiguse kulg koos täiendavate piirangutega vaid suurendasid vajadust tõhusate kriisimeetmete järele, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Eesti Päevalehe arvamusportaalis. 

Sotsiaaldemokraadid kutsusid märtsi teises pooles valitsust üles kiirustama kriisieelarve riigikogule esitamisega, et pankrotiohus ettevõtted ja raskustesse sattunud inimesed võimalikult ruttu riigilt tuge saaksid. Osa ettevõtteid on nüüdseks juba hingusele läinud. Väga paljudele ettevõtetele on riigi abi sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Eelarve kokkusaamine ja parlamendile üleandmine läks küll loodetust konarlikumalt. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et lõunanaabrid lätlased võtsid oma kriisimeetmete paketi Seimis vastu 20. märtsil.

Põimiti sisse kahjulikud ideed

Kriisieelarve peab lahendama ja leevendama vaid kriisiga seotud hädasid ja probleeme. Meie kindel seisukoht oli, et sinna ei tohiks sokutada algatusi ja muudatusi, millel pole kriisiga puutumust ega ka koalitsioonierakondade valimislubadusi ja parteilise maiguga asju.

Paraku ei saanud valitsusse kuuluvad erakonnad võitu kiusatusest ajada kriisi kattevarjus ka parteipoliitikat. Olgu siin näiteks Isamaa kinnisideest tulenev otsus minna pensioni teise samba kallale ja peatada kogumispensioni maksed. See on rumal ja vastutustundetu samm. Miks peab ajama käe tulevaste pensionäride rahakotti, kui meil on võimalus laenata raha rahaturgudelt ja seda soodsa hinnaga? Või siis küsitava väärtusega aktsiisilangetused ajal, kui meditsiinisüsteem ja sotsiaalvaldkond vajavad lisaraha nagu hapnikku.

Kohe on algamas eriolukorra kuues nädal ja paraku tuleb neid nädalaid veel. On selge, et meid ootab ees sügav majanduskriis. Eesti Pank ennustas mõned nädalad tagasi selleks aastaks kuni 14 protsendilist majanduslangust. Selles olukorras on eluliselt oluline, kuidas tagatakse inimeste ja ettevõtete toimetulek. Nii käidigi koostöös ettevõtete esindusorganisatsioonide ja ametiühingutega välja meetmed, mis esmapilgul tundusid igati mõistlikud.

Inimesed jäeti üksi

Kahjuks ignoreeris valitsus olulist tõsiasja: töötasuhüvitis ei laiene töövõtu- ja käsunduslepinguga töötajatele ja ammugi mitte FIEdele. Sotsiaaaldemokraatide pakutud lahendus oleks nende probleemidele leevendust pakkunud, aga koalitsioon hääletas meie ettepaneku maha.

Ettevõtlustoetuseid saadab pidev segadus ja teadmatus: kes, kui palju ja mil viisil abi saab. Räägitakse Tallinkist ja Boltist, rahandusminister praalib isiklike reljeefsete seisukohtadega, aga kokkulepitud reegleid pole. Mis saab kõigist teistest Eesti ettevõtetest? Väikeettevõtetele mõeldud laenu- ja käendustoetused on seotud karmide nõuetega panna oma isiklik vara koos krõbedate intressidega tagatiseks. Kardetavasti paljud ei julge seda teed minna – riskivabam on kohe käed üles tõsta ja pankrott välja kuulutada.

Võtmeküsimuseks on täna see, kuidas aidata nüüd ja kohe neid inimesi, kes on kriisis kõige haavatavamad. Sellele aga eelarve vastuseid ei anna, kuigi pidanuks. Sotsiaaldemokraadid tegid lisaeelarvele mitu muudatusettepanekut, mis keskendusid sellele, et lastega pered ja eakad elaksid kriisi valutumalt üle, et töö ja sissetuleku kaotanud inimesed ei vaesuks ja jaksaksid oma lapsi koolitada.

500 eurot lapse kohta

Taotlesime, et riik maksaks lastega peredele 500 euro suurust toetust iga koolis käiva lapse kohta. See samm aidanuks peredele hüvitada kulutused, mis on seotud ootamatu üleminekuga koduõppele. Ja need kulutused on märkimisväärsed. Näiteks arvutas üks kahe kooliealise lapsega Läänemaa pere, et ainuüksi märtsikuus tõusid nende püsikulud 300 euro võrra.

Kriis on teravdanud hooldekodudega seotud probleeme. Käisime välja ettepaneku, et eriolukorras tuleb hüvitada hooldekodukoha maksumuse ja pensioni vahe, mis leevendab nii hooldekoduteenust vajavate eakate kui nende lähedaste majanduslikku olukorda. Eestis on üksi elavad pansionärid suurimas vaesusriskis ühiskondlik grupp. Paljusid neist toetavad lapsed ja lapselapsed. Neist omakorda paljud on silmitsi vähenenud sissetulekute ja ebakindlust täis tulevikuga. Seetõttu tegime ettepaneku maksta sel aastal üksinda elavate pensionäri toetust ühe asemel kaks korda aastas – nii kevadel kui sügisel. Ükski opositsiooni ettepanek ei leidnud valitsuserakondade silmis armu.

Kriisid võivad liita ja lõhestada ühiskondi. See, et me oleksime kriisis tugevad, eeldab elementaarset empaatiavõimet. Eeldab märkamist, nõrgemate aitamist ja koostööd. Kahjuks ei ole siiani märke, et Keskerakond, Isamaa ja EKRE sooviksid ka tegudega kinnitada peaministri sõnu “meie ühiskonnast” ja nii on valitsuse lisaeelarve kokku võetav kahe sõnaga – liiga vähe ja liiga hilja.

Indrek Saar: kriisieelarve toidab omasid, mitte hädasolijaid