Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Indrek Saare kõne 28. novembril 2020 toimunud erakonna sünnipäevakonverentsil „115 aastat demokraatia eest“.
115 aastat tagasi sai alguse sotsiaaldemokraatlik liikumine Eestis. 13 aastat hiljem loeti Pärnus, Endla teatri rõdult ette Manifest kõigile Eestimaa rahvastele ja veel paar aastat peale seda, 100 aastat tagasi, sai Eesti oma esimese põhiseaduse, mille vaim ulatub tänaseni. Sotsiaaldemokraatlikest väärtustest kantuna andis see ühena esimestest maailmas naistele valimisõiguse ja oli omas ajas üks demokraatlikumaid.
Sotsiaaldemokraatia on vanim järjepidev poliitiline liikumine Eestis. 115 aastat oleme seisnud vabaduse, demokraatia, võrdsete võimaluste ja õiguste eest. See sündmusterohke teekond on meile ikka ja jälle meelde tuletanud, et kõigi nende väärtuste eest tuleb seista iga päev. Oleme näinud, et ka siis võivad nad käest libiseda, aga kui nende eest seismise lõpetad, siis libisevad kohe kindlasti. Murrangulistel hetkedel on sotsiaaldemokraatidel olnud määrav roll meie vabaduse saavutamisel, demokraatia ja võrdsema ühiskonna ehitamisel, nii sajandite alguses, kui lõpuosas. Sellest teekonnast täna räägimegi. Aga mitte vaid sellest, mis kogetud, vaid ka sellest mis käsil ja ees, sest taaskord – demokraatiat tuleb ehitada ja kaitsta kogu aeg. Ka siis ja eriti siis, kui on raske ja kriitiline hetk. Me oleme seda teinud ja teeme ka edaspidi. Sest see on meie pärisosa, me ei saa teisiti.
Mul on olnud privileeg kuuluda sotsiaaldemokraatide hulka paarkümmend aastat, mis erakonna vanust silmas pidades on vaid viiv. Selle viivu jooksul olen ma ometi sadu, võib olla ka tuhandeid kordi saanud veenduda, et sotsiaaldemokraadid ongi päriselt demokraadid, armastavad oma riiki ja hoolivad inimestest. Ka siis, kui see ehk parasjagu moes ei ole. Ja see teadmine teeb mind õnnelikuks, sest ma usun siiralt, et vaid siis, kui sa inimese ja organisatsioonina käitud oma ideaalide, oma väärtuste kohaselt, saad sa ehitada midagi püsivat. Eesti ja sotsiaaldemokraatia jagatud lugu on seda tõestanud.
Dialoog. Vastastikku lugupidav dialoog on sotsiaaldemokraatide jaoks alati olnud oluline. Tänast poliitilist pilti vaadates on vähene dialoog eredalt välja joonistunud. Viimasel ajal juurdunud poliitiline kultuur kipub tihti olema kokku võetav iroonilise loosungiga: ma olen poliitik ja ma olen siin, et teid aidata! Räägitakse loosungite keeles, selle asemel, et kuulata. Selle asemel, et püüda aru saada, antakse teada, kuidas peaks aru saama. See ei ole võrdsete partnerite dialoog ja see ei aita leida ühisosa, mille otsimisega tuleb ühiskonnas pidevalt tegeleda. Kui ikka ei mõista, siis ei tee. Kui kästakse, aga ei selgitata, tekib trots. Mida kriitilisem on olukord, ja praegune terviseolukord on kriitiline, seda avatumat ja ausamat suhtlust me kõik eeldame. Me tahame, et meid koheldaks võrdsete partneritena. Mandaat ei anna õigust ennast väljavalituks pidada. Vähemalt sotsiaaldemokraadid nii ei arva ja enamus inimesi ka mitte. Hoolimata katkestustest, oleme juba mõnda aega olnud vabad ja ei lase ennast kohelda nii, nagu suletud ühiskonnas kipub olema. Nii, nagu nõukogude ajal kombeks oli. Me mäletame seda ja seda enam, ei lase me sellel mentaliteedil meie ühiskonda taas halvata. Seda me lubame.
Ja usk, usk inimesse. Usk sellesse, et inimesed on head. Ka siis, kui see kohe välja ei paista. Vahel on elu nii läinud, et ei paista. Tegelikult on head. Seda usku ei tohi kaotada, ka siis kui seda naiivseks peetakse. Armastama peab ja kõigil peab olema õigus olla armastatud. Armastus teeb meid armastusväärseks ja ühiskonna õnnelikuks.
Lubage mul öelda teile kõigile aitäh! Kõigile asutajatele ja taasasutajatele, kõigile toetajatele, kõigile teile, kes te igapäevaselt sotsiaaldemokraatlikke ideaale kannate ja seeläbi meie Eestit sõbralikumaks ja hoolivamaks muudate, meie vabadust ja demokraatiat hoiate.
Elagu sotsiaaldemokraadid! Elagu Eesti!