Lubamatu, kurb ja piinlik on see küüniline lavastus, mida valitsus on sel nädalal taas etendanud. Kahel ministril on eriarvamused, lisaks sellele poliitiline huvi – et mitte öelda omakasu – etendada dramaatilist vaidlust „põhimõtete“ üle, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Eesti Päevalehes.
Värskelt erakonnajuhi saua pihku saanud rahandusminister vajutab inimõigusi ja vähemuste kaitset edendavate organisatsioonide kiusamisega gaasipedaali põhja ja sotsiaalminister naudib võimalust olla püünel nende kaitsjana. Intriig missugune suvisel hapukurgihooajal.
Tegelikult teavad mõlemad ministrid, et rahandusministril ei ole võimalust teise ministri haldusalas otsuseid teha. Niisamuti pole sotsiaalministeeriumi eelarve mahu juures mingi küsimus kõnealused väljamaksed ära korraldada ka juhul, kui rahandusminister oma volitusi ületab. Seda kõike teab ka peaminister, kes peaks oma valitsuse liikmetele meelde tuletama, et selline poliitiline punktinoppimine tuleb paljude kaitset vajavate inimeste turvatunde ja hakkamasaamise, samuti nende õiguste edendamise ja toetamisega tegelevate organisatsioonide inimeste närvide arvelt.
Valitsusliikmete arvamus, et omavahelisi nääklemisi võib minna ka kohtusse klaarima, paneb küsima, milleks meile valitsust vaja on? Las kohus juhib riiki, kui ministeeriumid ei peaks omavahel kokkuleppele jõudma. Valitsuse juhtimise asemel iseloomustab peaminister punktinoppimist paugutamisena.
Kellele sellist peaministrit ja valitsust vaja on?
P.S. Ratase lubadusi sidusa ühiskonna loomisest ei ole vist isegi mõtet enam meelde tuletada.