«Palun rahandusministri asemel põllumeeste ees vabandust,» ütleb lõunaeestlasest rahvasaadik ja avaldab nördimust valitsuskoalitsiooni otsuste üle seoses võõrtööjõuga. Põlise maamehe hinnangul ei ole Eestis võimalik pelgalt siinsete töökäte abiga saaki salve saada.Tööjõupuudus maasikakasvatuses on üles tõstnud väga palju kaasnevaid teemasid. Selle lahkamiseks alustaks kaugemalt, arutleb sotsiaaldemokraat Ivari Padar Lõuna Eesti Postimehes.
Põllumajanduses kasutatav umbes üks miljon hektarit maad on meie sahver. Selle väärtuse kasutamise kaudu toidame ennast ja müüme toodangut oluliselt ka väljapoole.
Aastatuhande lõpul ja teise alguses, olukorras, kus põllumajanduse- ja maareformi tulemused olid veel valusais vermeis, mõeldi pingsalt, kuidas edasi minna. Olid tekkinud suuremad maakasutajad, eelkõige piimanduses ja teraviljakasvatuses. Ja oli hulk inimesi, kes olid oma maad tagasi saanud ning tihtilugu esimesed vitsad viie lehmagagi ära kogenud, sest pukipiimale lihtsalt ei tuldud järele.
Ilmselgelt sügavam rõhuasetus oli rohumaapõhiste võimaluste kasutamisel. Rohumaade rohkuse tõttu oli fookus piimandusel, väärtusliku karja päästmisel ja edendamisel. Avanesid ka võimalused uueks majandusharuks – lihaveisekasvatuseks. Hiljuti tähistatigi Eesti lihaveisekasvatajate seltsi 20 aasta juubelit.
Üleüldse on sel aastal väga paljude 2000. aastal alguse saanud algatuste juubeliaasta. Olgu selleks Maaturism, Eesti sporthobuste selts või Pääsukesemärk. Kõik nad teenivad ühist eesmärki: maaelu edendamist ja head maakasutust.
Üks võimalus, kuidas väiksematel maadel elu edendada, oli aiandus ja marjakasvatus. Käisin ise tollase põllumajandusministrina Soomes aiandustaludes kogemusi saamas. Olid ju toona meiegi inimesed tublid abilised Soome farmides. Sealtmaalt saigi alguse suurem marjakasvatus Eestis, kus kokku said maa ja edumeelne inimene.
Küsisin, et mis imetabane päev see 31. juuli on, kas teatud peakatet kandvate poliitikute lõikuspüha? Ja kaugel see varblaste hävitamine ja ruutpesiti kartulikasvatus nii on?
Need inimesed on aastaid oma töö ja hinge andnud sellele majandusharule. Kui algusaastatel olid mahud väiksemad ja töökäsi rohkem, siis praegu on olukord, kus kümme kuud tegutsetakse oma jõududega ning koristusajaks ehk paariks kuuks on vaja lisajõudu.
Nii on see kogu maailmas. Olen kursis sellega, kuidas Prantsuse põllumajandusministeerium koostöös põllumeestega valmistub augustiks, kui algab viinamarjakorje. Sealsed marjad ei jää põõsasse ja vein ei jää tegemata!
Täiesti arusaadav, et tervishoiuohud on praegu esmatähtsad. Kindlasti tuleb võõrtööjõu kasutamisel rakendada kõiki ohutusmeetmeid. Aga kas takistuste seadmisel põllumeestele on ikka olnud valitsusel esmane tervishoiuaspekt? Ütlen: EI OLE!
Põhiline takistus mõistlikule asjaajamisele on poliitilise näo näitamine, madal võõraviha. Kõik me soovime, et kasvava tööpuuduse taustal oleks meie endi töökäed maksimaalselt rakendatud. Aeg on paraku näidanud Eesti inimeste väga leiget huvi põllutööde vastu. Ühiskond on linnastunud, põllumajandustööde harjumused puuduvad, toetusi makstakse niigi.
Täiesti anekdootlikud on põllumeeste kirjeldused läbirääkimistest pikaajaliste töötutega. Enamikul puudub tegelik töötahe ja soov legaalselt teenida. See on suur silmade avanemise aeg paljudele ja lahendust tuleb otsida. Tean häid kogemusi kas või oma kodukülast, kus tänu sellele, et peremees on isiklikult tegelenud pikaajalise töötuga, on inimene saadud rajale tagasi, aga see võtab aega.
Loodetavasti on järgmisel aastal soovijaid rohkem ning selle nimel tuleb teha eeltööd. Seda varianti, et meie enda tööjõud kataks ära kogu põllumajanduse vajaduse, kindlasti ei ole. Pealegi on maasikakorjamine ka füüsiliselt äärmiselt raske. Ajakirjanik Priit Pullerits, kes sportliku mehena läbib tihti maratone, käis ka ise seda tööd proovimas, kuid tõdes, et heast füüsilisest vormist hoolimata oli see äärmiselt kurnav ja raske. Sissetoodud töökäsi on ikka vaja!
Mida siis vapper valitsus on teinud? Suure punnitamise peale tekkis kompromiss, et võõrtöölised võivad olla põllumajanduses 31. juulini. Küsisin, et mis imetabane päev see 31. juuli on, kas teatud peakatet kandvate poliitikute lõikuspüha? Ja kaugel see varblaste hävitamine ja ruutpesiti kartulikasvatus nii on? Keset koristusaega saadetakse igatpidi vajalikud ja tervishoiutingimused täitnud inimesed maalt välja. Opositsioon esitaski ettepaneku lükata see kuupäev edasi aasta lõpuni või ehk mardipäevanigi, 10. novembrini. Valitsuskoalitsioon aga hääletas selle ettepaneku maha!
Nüüd siis 25. tunnil ärgati ja lubati abijõu kasutamine. Ilmselt siis hallitavate maasikate pilt oli ikka väga ebameeldiv, lüpsmata lehmad on järjekorras.
Suur kogus Eesti piima toodetakse praegu just võõrtööjõu abil. Piima toodame lisaks siseturu vajadusele samas mahus ka ekspordiks. Siin ei saa olla lahendus väärtusliku karja vähendamine tööliste puudumise tõttu.
Euroopa Liidu tasandil on juba kevadest kokkulepe, mis lubab hooajatöölisi sisse tuua. Seda muidugi rangetel tervishoiutingimustel. Oleme maaelukomisjonis mitmel korral arutanud, et Eestigi peaks olema mõistlik ja pidama läbirääkimisi kas või Ukrainaga, kuidas seda korraldada. Kas või korraldades karantiini Ukrainas. Sel juhul oleksime suutnud tagada ehk juba jaanipäevaks lisatööjõudu. Nende arutelude ajal olid kohe ka Eesti marjakasvatajad nõus korraldama karantiini ja tööjõu transporti, kuid see polnud valitsusele piisav.
Nüüd siis 25. tunnil ärgati ja lubati abijõu kasutamine. Ilmselt siis hallitavate maasikate pilt oli ikka väga ebameeldiv, lüpsmata lehmad olid järjekorda asumas.
Aga millised on tingimused? Tervishoiu seisukohalt ikka väga jaburad. Tööjõu väljasaatmise tähtaeg 31. juuli jäi jõusse, uuel tööjõul on käsk kuue kuu jooksul kotid kokku tõmmata. Seega inimesed on siin karantiini läbinud, tööharjumused saanud ja siis saadetakse riigist minema. Selline see olukord on.
Kuna rahandusminister Martin Helme keeldus tekkinud olukorra pärast vabandust palumast, teen seda tema asemel mina. Kinnitan, et maasikakasvatajad ei ole orjapidajad, võõrtööjõud ei ole puulased ja tohtlased ning põllumajandusorganisatsioonid ei ole tekikiskujad. Palun vabandust ka nende ees, keda koalitsioon on riigikogu saalis niimoodi hurjutatud.
Ja lõpuks väike viktoriiniküsimus: kes ometi meil täna põllumajandusvaldkonna eest vastutav minister on?