Inimeste ja töökohtade linnadesse koondumise taustal on regionaalpoliitika tekitanud terve taasiseseisvumise järgse aja laialdasi arutlusi. Samade probleemidega seistakse silmitsi kogu maailmas. Vähemalt Eestis pole aga olnud ülemäära palju otsuseid, mis oleksid aidanud ääremaastumist pidurdada või vähendada, kirjutab Riigikogu liige Ivari Padar Lõuna Eesti Postimehes.

Ilmselgelt kuulub õnnestumiste kilda neli aastat tagasi sotsiaaldemokraatide algatusel ellu viidud huvihariduse toetussüsteem. Riigieelarvest on viimasel ajal jagatud igal aastal 15 miljonit eurot laste huviharidusele, kasutades regionaalset koefitsienti.

Otsusele eelnes põhjalik arutelu, kuidas teha mõni huviring või trenn lastele kättesaadavaks ka kõige kaugemas maakohas. Nii ongi suhteliselt rohkem raha saanud piirkonnad, kus lastel pikkade vahemaade tõttu keeruline huviringis käia või on seal puudus juhendajatest. Teadagi elab maal ja väikelinnades rohkem peresid, kus ringitasud pole vanematele taskukohased, eriti siis, kui peres mitu last.

Tallinnal on kuhjaga rohkem võimalusi kui ääremaal. Veel kehtiva korra kohaselt saab näiteks Tallinna laps aastas 22 eurot toetust ja Setomaa laps 304 eurot. Vaat see on jõuline regionaalpoliitika. See on olnud ka tõeline edulugu.

Omavalitsused on avanud riikliku rahastuse toel uusi ringe, korraldanud transporti, palganud juurde õpetajaid ja treenereid. Nii on üle Eesti tulnud juurde tuhandeid lapsi, kes huviharidusest osa saavad.

Kui seniselt rahastuselt pool maha lõigata, jääb osa lapsi paratamatult huviharidusest kõrvale. Kannatada võib nii mõnegi lapse vaimne tervis, millele koroonaaeg on niigi halvasti mõjunud.

Praegune valitsus on otsustanud riigi toetust poole võrra vähendada. Väga arutu ettevõtmine, mille tõttu kaotab näiteks Kagu-Eesti edaspidi igal aastal 2 miljonit eurot.

Kriiside ajal kihistumine süveneb ja ebavõrdsuse suurenemine puudutab nii inimesi kui omavalitsusi. Sel kevadel oleme järjepanu vaadanud pealt, kuidas Tallinn on võimeline võtma enda kanda nii esimese haiguspäeva hüvitamise kui puhkpilliorkestrite ülalpidamise. Samuti on ta lubanud oma eelarvest katta vahe, mis tekib huvihariduse kärpe tagajärjel. Samal ajal on maaomavalitsustel sageli keeruline täita igapäevaseid kohustusi.

Mõistan, et riigieelarvega tuleb olla hoolas ja vastutustundlik. Kui kulud on ülemäära tõusnud, tuleb kuluridasid analüüsida ja vajadusel tagasi tõmmata. Aga paika loksunud toimivat süsteemi lõhkuda on ränk viga. Me ei ela enam üleminekuühiskonnas, kus tuli pidevalt rabedaid otsuseid muuta.

Koroonaolukord on vaieldamatult keeruline lävepakk, kuid selle nimel ei tohi lammutada end hästi tõestanud asja, mis arendab lapsi ja avab neile rohkem uksi.

Veel kehtiva korra kohaselt saab näiteks Tallinna laps aastas 22 eurot toetust ja Setomaa laps 304 eurot. Vaat see on jõuline regionaalpoliitika. See on olnud ka tõeline edulugu.

Valitsuse tegevus jätab väga halva pildi ka riigi valitsemisest. Ühel hetkel jagab riik lubadusi ja annab raha, asjaosalised pingutavad, et süsteem saaks parimatest parim ja siis… hoplaa! tuleb üleöö otsus, et võtame poole maha ja omavalitsused saagu ise hakkama. Uuel valitsusel olevat parem plaan, aga oh häda: keegi ei tea, milline see on.

Kordan veel, et iga valitsus peab olema riigieelarvega hoolas, jälgima tulude ja kulude tasakaalu ning mitte laskma üle jõu elada. Aga kindlasti ei ole lapsed ja nende tulevik taolise hoolsuse näitamise koht. Kui seniselt rahastuselt pool maha lõigata, jääb osa lapsi paratamatult huviharidusest kõrvale.

Kannatada võib nii mõnegi lapse vaimne tervis, millele koroonaaeg on niigi halvasti mõjunud. Ja suures pildis kasvab selle sammu tagajärjel nii sotsiaalne kui regionaalne ebavõrdsus. Valitsusliidul tuleb eksimust tunnistada ja vajalik summa riigieelarvesse jätta.

Ivari Padar: valitsuse plaan huviharidust kärpida on kurjast