Riigikogu kultuurikomisjon sai palju kirgi kütnud ehitusobjektide valikul lõpuks hakkama „kirik keset küla” lahendusega. Valikusse jäid Tallinn ja Tartu, sest ilma nendeta oleks seaduses nõutud „riiklikult tähtsatest kultuuriehitistest” pentsik rääkidagi, kirjutab sotsiaaldemokraadist Viljandi linnavolikogu liige Jaak Allik Õhtulehe arvamusloos.
Rakvere regionaalseks ja Narva etniliseks tasakaalustamiseks pealekauba. Küllap ei hakka parlamendi täiskogu nimekirjas muudatusi tegema, kuid mine sa isahane tea… Imestama pani, et komisjoni heakskiitu ei pälvinud ainult 1,5 miljonit küsinud Anu Raua rahvakultuurikeskus, mis saanuks ju valmis enne, kui suurobjektid isegi arhitektuurikonkursini jõuavad.
Praegu pole mõtet arvustada komisjoni otsust, vaid analüüsida, mida too otsus tähendab valitud neljale ja valimata (või isegi esitamata) jäetud teistele kultuuriehitistele. Kindlasti ei jää enamik neist ehitamata, nagu on viimase veerandsajandi jooksul ilma Kultuurkapitali rahatagi rajatud või renoveeritud paljud teatrid, kontserdisaalid, muuseumid, raamatukogud ja kobarkinod üle Eesti. Projekt tuleb lihtsalt ehitusjärguni viia, riigieelarvesse sisse suruda või selle vastu (välismaise) erainvestori huvi äratada ning siis „äravalitute” poole tagaaknast lehvitada.
Narva kultuurilinnakut peab toetama ka ümbrus
Keerulisemad on lood just seekordsete õnneseentega.1996. aastal riigikogu poolt otsustatud kolm suurobjekti valmisid lõplikult 23 aastaga. Praegu võiksime loota ehk kümneaastasele ajaperspektiivile. Jah, neile on seaduse jõul garanteeritud 15 aasta jooksul umbes 150 miljonit hasartmängumaksuraha. Küsiti küll 130 miljonit (15 miljonit Rakverre, 15 miljonit Narva, 40 miljonit Tartu ja juttu oli 60 miljonist Estoniale), kuid me näeme kuidas ehitushinnad juba praegu pööraselt tõusevad ja raha väärtus odavneb.
Kuivõrd käib sellega kaasas meie rahva hasartmänguhuvi ja sealsete panuste kallinemine, on teadmata. Kuid on selge, et nimetatud objektidele kusagilt kõrvalt lisaraha leidmine saab olema raske, pigem nihkub edasi kultuurkapitali makstava „järelmaksu” tähtaeg (ERMi eest makstakse veel järgminegi aasta).
Ehituste tegeliku maksumuse udusus on aga alles pool probleemist. Kõige kindlamini võib ennast tunda ja esimesena valmib Rakvere muusikamaja, kus nii Alar Kotli projekteeritud nn spordikiriku hoone kui ka rahvusvahelise konkursi võitnud projekt selle renoveerimiseks ja juurdeehituseks on valmis ning kopa võiks kasvõi homme maasse lüüa. Ülejäänud toetust leidnud projektid eksisteerivad täna aga paraku üksnes idee tasemel.
Kõige kahtlasem tundub mulle Kreenholmi kultuurilinnaku tulevik, mille valituks osutumises ma peale sisepoliitilise muud mõõdet ei näe. Täna täielikult välismaises eraomanduses (Narva Gate OÜ) olevasse hoonesse riigi raha juurde valamise küsitavusest saab ehk miskisuguse ühise sihtasutuse rajamisega üle.
Kavandatav kultuurilinnak kujutab endast aga ainult väikest osa Kreenholmi tohtust kompleksist. Kes ja kuidas garanteerib, et ülejäänud maa-alal tulevikus selline õhkkond ei kujune, mis kultuuri sealt kaugele peletab? Ja peaasi – tõsiselt võetava „riikliku tähtusega” kultuurilinnaku jaoks ei ole Narvas piisavalt ei tegijaid ega tarbijaid. See oleks võimalik (ja ülivajalik) vaid „üleeuroopalise tähtsusega” objektina, mis eeldaks hoopis teistsugust idapoliitikat kui meie valitsus harrastab.
Estoniale juurdeehitis või mitte midagi
Tartu SÜKU puhul taandub kohalik vastasseis loodetavasti sügiseste valimistega. Tosin aastat Tartus elanud eemalseisjale paistavad pargikaitsjate aktiivsuse tagant pigem silma alati ausalt spordisaali kunstisaalile eelistanud valimisliidu Tartu Eest ambitsioonid, millega on ennast ebameeldiva üllatusena liitnud Eesti 200 poliittehnoloogiline valik. Seda keerulisemaks kujuneb arhitektuurikonkursile lähteülesannete andmine ja projekti valik SÜKU tänastele toetajaile, kes on lubanud meile ülirohelist avatud puitehitist.
Estonia ooperimaja puhul on pärast hõlmikpuu taha pugenud Süda tänava elanike erahuvi võitu avaliku huvi üle olnud kõigile enam-vähem kahe jalaga maa peal seisnud inimestele selge, et uus ooperisaal tuleb juurdeehitusena praegusele hoonele või meie silmad seda ei näe. Oli rumalus anda eraomanikele Karla-katedraali alune maa 50-aastase hoonestusõigusega, sest just sinna, Solarise asemele, võinuks uue ooperisaali rahulikult rajada.
Praegu (kuni aastani 2053) jääb ainsaks võimaluseks plats teatri taga, kuhu äsja kujundati eriti kõle ja kivine „park”. Raha on nüüd olemas. Jälgime huviga, kas jääb peale mõne muinsuskaitsja ambitsioon eelistada igavesti nähtamatuid maa-aluseid müüre läbi teatrifuajee klaaspõranda eksponeerituile ehk „hõlmikpuu vol 2” ,või suudab riiklik muinsuskaitseamet tegelda kultuurimälestiste, mille hulka kuulub rahvussümbolina ka Estonia teater koos majaga, sisulise elushoidmisega.
Seni aga kogub Kultuurkapital raha ning investeerib selle ikka neisse objektidesse, mis ehitusjärguni jõuavad.