Kui ma 1984. aastal Tartus Annelinnas oma kooliteed alustasin, algas mu Kukeaabits luuletusega „Kõik on uus septembrikuus“. Eelmisel kevadel oli kõigil õpetajatel ja õppijatel totaalse distantsõppe tõttu koolitöös väga palju uut. Millised on selle järeldused ja õppetunnid algavaks kooliaastaks kirjutab Riigikogu liige ja sotsiaaldemokraat Jaak Juske EPLi arvamusportaalis.

Eesti kool oli suuresti distantsõppeks valmis. Seda eelkõige tehnoloogilises mõttes. Õppekorraldus, kus lapsed ja õpetajad füüsiliselt mitu kuud koolimajas ei kohtu, oli aga uus tõsine väljakutse. Uue olukorraga tuli kohaneda jooksu pealt. Ja üldjoontes saadi üheskoos täitsa tublisti hakkama. Seda ka haridusministeeriumi segaste ja tihti muutuvate korralduste kiuste.

Uue kooliaasta eel ootasid koolid haridusministeeriumilt, aga ka kohalikult omavalitsuselt taas konkreetseid juhtnööre, kuidas korraldada õppetööd sügisel, kus viirus võib tõsta iga kell taas pead. Kuna selgete reeglite asemele tulid pigem soovitused, asusid koolipered ise asja korraldama. Tulemuseks on päris kirju pilt: on koole, kus sügisel täielik kontaktõpe, mõnes koolis on jäetud üks päev nädala distantsõppeks. Aga on ka koole, kus lausa nädal või kaks kuus ollakse kontaktõppest eemal. Ja seda ka siis, kui viiruse levik piirkonnas väga madal või lausa olematu.

Koole tuleb igatahes tunnustada, sest üldsõnaliste soovituste kiuste ollakse uueks kooliaastaks valmis. Ja otse loomulikult loodavad kõik, et kevadine olukord enam ei kordu. Seda olulisem on, et rohkele distantsõppele panustavad koolid arvestaksid ka lastevanematega, kes peavad käima tööl ja ei saa lastega kodus olla. Ka on kool mitte ainult õppimise koht, vaid ka paik, kus noored arendavad oma sotsiaalseid oskusi. Jah, distantsõpe on tulnud, et mingil määral kindlasti jääda, see ei saa aga kunagi asendada täielikult õpetaja ja õpilase vahetut kontakti klassiruumis.

Täna annab valusalt tunda hariduse alarahastamine ka selles osas, et klassides on tihti seadusega lubatust rohkem lapsi. Nii on suuremad koolid ülerahvastatud, mis muudab viiruse leviku peatamiseks mõeldud ettevaatusabinõude rakendamise palju keerulisemaks.

Üks on aga selge, et kui kuri viirus taas jõuliselt pead tõstab ja õpetajate koormus oluliselt kasvab, ei tohi valitsus raha pumbata riigifirmadesse, vaid peab hoidma meie õpetajaid, makstes kinni kriisiajal õpetaja lisatöö. Muidu põlevad meie õpetajad päriselt läbi.

Ma ise olen suurema või väiksema koormusega olnud õpetajaametis viimased seitse aastat. Ka uues rollis Toompeal olen hoidnud kooliukse lahti. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et olen igal hommikul läinud kooli rõõmuga, nautinud iga päeva. Tõsi, õpetajaamet on tihti raske ja väsitav, aga see on hea väsimus – sa oled muutnud iga päev maailma natuke paremaks paigaks.

Nii soovin alanud kooliaastal kõigile indu õppida ja kirge õpetada. Võtame sellest erilisest ajast kaasa uue ja kasuliku, hoides samas seda, mis koolist sajanditega kooli, ühe väärt paiga teinud on.

Jaak Juske: kui viirus taas pead tõstab, siis makskem kinni ka õpetajate lisatöö