Jaak Juske: peaministri vastutus

Sel kolmapäeval jõuab Riigikogu suurde saali lõpphääletusele eelnõu abielu-teemalise rahvahääletuse korraldamisest. Jõuab olukorras, kus valitsusliit on oma tahtmise saavutamiseks rikkunud räigelt kehtivat seadust. Jõuab olukorras, kus president on pakkunud välja kompromissi, mis liidaks taas ühiskonda ja aitaks taastada Riigikogu kõikuma löönud usaldust.

Iseenesest pole sellest mitte midagi halba, et Riigikogus on olnud viimastel päevadel tavapärasest teravamat diskussiooni. Riigikogu liikmed peavadki seisma rahvalt saadud mandaadi ja oma ilmavaate eest. Ja seisma vajadusel ka tuliselt oma positsioone kaitstes. Iseenesest pole mitte midagi enneolematut ka selles, kui koalitsioon häälteenamust kasutades jõuga oma tahet läbi surub. Aga poliitika on samas ka kompromisside otsimise kunst. Kui on näha, et opositsioon, kes samuti saanud mandaadi rahvalt, on jõuliselt mõne mitte just kõige parema eelnõu vastu ja on valmis selle tõkestamiseks kasutama seadusega lubatud vahendeid, tuleb otsida võimul olijatel kompromissi. Mitte aga asuda räigelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadust rikkudes opositsioonist üle sõitma. Nii aga paraku põhiseaduskomisjonis mitu päeva järjest juhtus.

Niivõrd ulatuslikku opositsiooni varjamatut suukorvistamist ja tasalülitamist pole Riigikogu viimase ligi 29 tegutsemisaasta jooksul näinud. Võrdluse saab tuua vaid esimese iseseisvusaja vaikiva ajastuga, mil võimurid parlamendi üldse laiali saatsid.

Ja vastutus meie parlamentaarse demokraatia lämmatamise osas lasub ennekõike peaminister Jüri Ratasel, kes lasi oma võimu säilitamise nimel EKREl komisjonis opositsiooni õigusi piirata. Seejuures on märgiline, et peaminister leidis aega opositsiooni paari ebaõnnestunud muudatusettepaneku kritiseerimiseks, mitte aga ilmselge opositsiooni seadusvastase tasalülitamise hukka mõistmiseks. Ratas, kes armastab klattida EKRE lollusi valitsuse sees, peaks olema nüüd lõpuks ometi riigimees ning looma sildasid opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Paraku seda aga juhtunud pole.

Inimestele tundub viimase nädala jooksul Riigikogus toimub arusaamatu tsirkusena ja see on igati mõistetav. Kui aga vaadata EKRE poliitikat pikemas perspektiivis, siis pole nad kunagi väga varjanud, et nende eesmärk ongi nõrgestada meie põhiseaduslikke institutsioone. Nüüd on siis rünnaku all parlament. Meie demokraatia põhisammaste lammutamisega ei saa ega tohi leppida, sest rünnates täna opositsiooni õigusi, ründavad nad homme vähemuste ja ülehomme meie kõigi õigusi. Demokraatia ei lagune tavaliselt üleöö, vaid seda lõhutakse samm haaval. Ja ühel kurval päeval elame päriselt uues vaikivas ajastus.

Mulle meeldis, et vabariigi president pakkus välja ummikseisust väljatulemiseks väga mõistliku kompromissi, korraldada abielu küsimuses siduv rahvahääletus. Nii läheks parlament laiali ja toimuksid erakorralised valimised, kui rahva enamus ütleb hääletusele pandud seaduseelnõule ei. 1923. aastal I Riigikogu seeläbi ennetähtaegselt laiali läks.

Küll aga tuleks seejuures panna hääletusele küsimus, mis käsitleks abielu mõiste laiendamist, mitte vähemuste õiguste piiramist. Paraku aga kardavad valitsusparteid rahvast ja hoiavad oma võimust kümne küünega kinni, sest riigipea väga mõistlik ettepanek on saanud koalitsioonipoliitikutelt vaid teravat kriitikat.

Nii tüürib Riigikogu sel kolmapäeval valitsusliidu algatatud ebaseadusliku rahvahääletuse eelnõu lõpphääletuse poole. Ma väga loodan, et õiguskantsler vaidlustab selle seadust rikkudes sündinud otsuse riigikohtus.