James Rock: veredoonorite diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni põhjal jäägu minevikku

Iga aasta päästavad vabatahtlikud üle maailma miljoneid elusid. Täna, 14. juunil tähistatakse nende tänamiseks rahvusvahelist veredoonorluse päeva. Paraku kehtivad Eestis veredoonorlusele iganenud piirangud, mis takistavad põhjusetult inimesi verd annetamast. Tegelikkuses ei saa me endale lubada doonorite ukse taha jätmist: Eesti haiglate verevarud on sageli kasinavõitu, kirjutab noorsotside volikogu liige James Rock EPLi arvamusloos.

“Mehel, kes on olnud seksuaalkontaktis teise mehega on vereloovutamine lubatud
12 kuu möödumisel viimasest seksuaalkontaktist,” teatab verekeskus.

Sellised tõrjuvad piirangud pärinevad HIVi epideemia algusaegadest, mil teadmisi haiguse kohta nappis ning ellu jäid vähesed nakatunud. Nüüdseks on olukord aga muutunud ning HIV ei ole Eestis enam kaugeltki ainult homoseksuaalide haigus.

Venemaa verekeskused kohtlevad võrdselt

Määrav riskifaktor ei ole seksuaalne sättumus, vaid kaitsmata seksuaalne kontakt. Naaberriikide Läti ja Venemaa verekeskused kohtlevad meestega seksivaid mehi samamoodi, nagu heteroseksuaalseid doonoreid. Teised riigid, muuhulgas Soome ja Taani, on edasilükkamisperioodi lühendanud neljale kuule. Eestil on viimane aeg neist eeskuju võtta.

Avades verekeskuse veebilehe, torkab esimesena silma punaselt vilkuvate hüüumärkide trio: A+, A- ja AB- verevarud on ülimadalad. Kriisi või õnnetuse aegu suureneb verevajadus tunduvalt ning võib juhtuda, et patsiendile sobivat verd ei leidugi. Doonorite saadetakse vastavalt vajadusele ka erakorralisi kutseid vereloovutusele, aga ka see ei kindlusta täielikult vere piisavust.

Verekeskuse andmetel moodustavad doonorid Eesti elanikkonnast 2,7%, millega jääme teistest Euroopa riikidest kaugele maha; rahvusvaheline soovituslik määr on 4%. Sellises olukorras ei ole jätkusuutlik doonorlust tarbetult piirata, vaid seda tuleks lubada võimalikult laiale grupile. Selmet diskrimineerida seksuaalse sättumuse puhul, tuleks arvestada doonori individuaalset riskikäitumist sõltumata tema orientatsioonist.

Üle kõigi aastate on Eestis HIV-nakkuse peamine levikutee olnud narkootikumide süstimine (45%). Heteroseksuaalse kontakti läbi on nakatunud 40% diagnoositutest, aga homoseksuaalse kontakti läbi vaid üks protsent. Viimastel aastatel aga on heteroseksuaalsest kontaktist saanud levinuim HIV-nakkuse saamise viis.

Libertiinsel heteroseksuaalsel mehel on niisiis märkimisväärselt suurem oht nakatuda HIVi, kui näiteks monogaamsel geimehel. Diskriminatsioon meestega seksivate meeste vastu on meditsiiniliselt ning statistiliselt põhjendamatu minevikujäänuk, mis tuleb kiiremas korras lõpetada.