Koroonaviirusesse sureb Eestis keskmiselt iga sajas positiivse proovi andnu. Esmaspäevasest 1202 positiivse testi andnud inimesest peavad lähedased mõne nädala pärast matma 12. See on kiretu fakt, need inimesed on juba haigeks jäänud.

Samas suremise risk jaotub selle haiguse puhul väga ebavõrdselt – 60-69-aastaste seas on suremus üks protsent, vanemate kui 80-aastaste seas rohkem kui kümme korda suurem. Naistest vanuses 80+ sureb iga kolmeteistkümnes ja meestest lausa iga viies.

Kuna õigus elule on fundamentaalne inimõigus, siis on enamik riike seadnud vaktsineerimisprogrammi absoluutseks prioriteediks üle 80-aastaste elanike vaktsineerimise, sest just nõnda saab päästa kõige rohkem elusid. Just selle grupi vaktsineerimise tervisekasu on kõige suurem.

Nõnda teadsime ka meie Eestis, et riik vaktsineerib pärast tervishoiu eesliini järgmisena kõik eakad vanuses 80+. Ja algul tõesti nii läks, ent õige pea hakkasid ilmuma lood sellest, kuidas 40-50-aastased kutsutakse vaktsineerima, samal ajal kui nende endi eakad emad-isad on veel vaktsineerimata.

Valitsus on püüdnud lugusid pisendada, rääkides üksikutest jääkdoosidest, mis muidu prügikasti oleksid rännanud. Paraku näitavad Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse võrdlevad andmed, et Eesti on küll üldise vaktsineerimistempo poolest EL-is kolmandal kohal, ent 80+ vaktsiinidega hõlmatuselt viimaste seas.

Just nimelt viimaste seas. Kui mitmed riigid on saavutanud juba pea universaalse kaetuse, siis meil on üle 80-aastastest inimestest vähemalt ühe süsti saanud pelgalt 40 protsenti.

Kuidas see võimalik on? Kuhu siis meie vaktsiinid läinud on? Esiteks, me oleme vaktsineerinud väga palju noori. Eestis oli 23. märtsi seisuga vaktsineeritud 50 tuhat inimest vanuses 18-49 ja 29 tuhat inimeses vanuses 80+. See on osaliselt (ja kahjuks ainult osaliselt) selgitatav nn eesliini vaktsineerimisega, aga fakt jääb, et oleme kõige noorematele võimaldanud oluliselt rohkem vaktsiini kui kõige vanematele.

Teiseks, me oleme ühtlaselt vaktsineerinud kõiki üle 50-aastaseid. Vaatame vaktsineeritute arve lähemalt. Vanusrühmas 50-59 vaktsineerituid 29 000, 60-69 vaktsineerituid 36 000 inimest, 70-79 vaktsineerituid 28 000. 50-79-aastastest on vaktsineeritud pea 100 000 inimest. 80+ vaktsineerituid 29 000.

Kui vaadata 50+ ealiste hõlmatust EL-is võrdlevalt, siis näeme, et vanuserühmas 50-69 oleme me hõlmatuselt esikolmikus. Samas vanusrühmas 80+ oleme viimaste seas. See tähendab, et teised riigid on tõesti 80+ vanuserühma vaktsineerimist prioriteedina käsitlenud, meie seda teinud ei ole.

Miks see oluline on? Aga sellepärast, et inimese vanuses 50-59 koroonasse suremise risk on nullilähedane, samas kui üle 80-aastastel on see üle kümne protsendi. See tähendab, et kellegi otsuste või otsustamatuse tõttu oleme me jätnud kõige haavatavamad inimesed piisava kaitseta. Ja see otsus on meile juba maksnud elusid ning maksab lähikuul veelgi.

See ei ole muidugi mingi akadeemiline arutelu. Aasta algusest, aja jooksul, mil vaktsiinid on kättesaadavad olnud, on Eestis surnud koroonaviiruse tagajärjel ligi 650 inimest. Eesti üldine suremus on sel aastal märkimisväärselt kõrgem kui varasematel aastatel keskmiselt. On väga oluline endale teadvustada, et enamik neist surmadest olid ennetatavad.

Enamik. Neist. Surmadest. Oleksid. Pidanud. Olemata. Olema.

Esmalt adekvaatsete meetmetega epideemia leviku tõkestamisel ning samal ajal kõige haavatavamaid kiiresti vaktsineerides. Esimese ülesandega kukkus Kaja Kallase valitsus täielikult läbi, aga ka vaktsineerimise sihik on olnud paigast ära. Oleme vaktsineerinud rohkem neid, kes teevad suuremat kisa ja keda on lihtsam kohale saada. Nõnda oleme jätnud kõige nõrgemad vajaliku kaitseta. Seegi on kiretu fakt.