Jevgeni Ossinovski: valitsus püsib koos, aga enne valimisi on riigiehitamine pausil

Ann VaidaErakond

Sotside esimehe Jevgeni Ossinovski intervjuu on kui noolemäng. Pihta saavad kõik – valitsusest IRL (tugevalt) ja Keskerakond (leebemalt), opositsioonist muidugi Reformierakond ja EKRE, lisaks paar riivamisi viset ka iseenda pihta. Seejuures ütleb Ossinovski usutluses Toomas Sildamile, et Jüri Ratase valitsus püsib koos järgmiste valimisteni.

Millise pilguga te vaatate praegu Saksa sotsiaaldemokraatide liidri Martin Schulzi okkalist teed koalitsioonilepinguni Angela Merkeli kristlike demokraatidega?

See on üks nendest juhtumitest, kus erakond tegi strateegilise otsuse jääda opositsiooni, aga poliitiline reaalsus ja riigimehelik vastutustunne ei ole võimaldanud seda otsust ellu viia. Nemad, kes on Saksa riigi arengusse nii palju panustanud ja aidanud Saksamaad hoida avatud euroopalikul teel, on sattunud keerulisse olukorda. Kindlasti ei soovi nad pikemaajalist poliitilist paralüüsi ja mõeldakse kaasa, kuidas kriisi lahendada. Mugav olukord see meie partnererakonnale ei ole.

Koalitsioonini jõudmine on raske, aga valitsuse hoidmine veel keerulisem.

Saksamaal on suures koalitsioonis ühise valitsemise kogemust päris palju ja mõlemad erakonnad on Saksamaa nimel suutnud seda väga hästi teha. Küsimus on pigem, et suures koalitsioonis on sotsiaaldemokraatidel olnud raske oma nägu piisavalt välja näidata, tulenevalt ka Angela Merkeli üsna universaalsest poliitilisest joonest, mis tähendab, et peaaegu kõikides küsimustes on ta valmis oma seisukohti muutma, kui see on poliitiliselt ühel hetkel kasulik.

Mullu suvel, sotside üldkogul Pärnus, ütlesite Reformierakonna kohta, et Siim Kallase kunagisest lendoravast on saanud lastud vares. Möödunud nädalal andis uuringufirma Kantar Emor veebiküsitlus Reformierakonna toetuseks 34,2 ja sotsidele 11 protsenti. Kes nüüd on lastud vares?

Mina viitasin [Reformierakonna] sisemisele degradeerumisele ja sisemisele lagunemisele, kus selge ilmavaatega erakonnast on saanud laialivalguv, võimu poole püüdlev, kuni üle-eelmise aastani võimul püsinud inimkooslus, mille põhiline eesmärk on olnud võimu hoida. Sellest tulenevalt on poliitilisi seisukohti võetud vasakult paremale ja paremalt vasakule, sõltuvalt, mis on olnud poliitiliselt kasulik. Nägime seda ka eelmistel kohalikel valimistel: viis aastat tagasi nimetasid nad universaalseid lastetoetusi lennukilt raha külvamiseks ja nüüd ütlesid, et lasteaiad tuleks teha kõikidele tasuta.

Ilmavaatelist lodevust on selles erakonnas liiga palju ja ma loodan, et nende uus juht püüab taastada selle poliitilise jõu sisemise selgroo.

Aprillis 2014, Sven Mikseri esimeheks oleku ajal, oli sotside toetus isegi 28 protsenti. Kellele on sotsid valijaid kaotanud?

Toona koondus meie taha palju neid, kes olid tüdinenud Andrus Ansipist ja Reformierakonnast, kes nägid sotsiaaldemokraate ainsa tõsiseltvõetava alternatiivina. 2014. aasta alguses kutsus Reformierakond, seda väga hästi mõistes, meid IRL-i asemel valitsusse, et meid alla tõmmata.

Valimiste järgselt on sotside toetus olnud üsna stabiilselt 15 protsendi juures, mis aga ei tähenda, et samad inimesed, kes toetasid meid aastal 2014-2015, toetavad meid täna.

Mitmes piirkonnas avastasid näiteks Rahvaliidu taustaga toetajad endale üllatuslikult , et sotsiaaldemokraadid toetavad kooseluseadust ja otsustasid minna EKRE-sse.

Selline ilmavaateline selginemine on meie erakonnale olnud hea ja meie valijad on muutunud a) palju nooremaks ja b) oma olemuselt palju põhimõttelisemaks. Need, kes meid täna toetavad, teevad seda põhjusel, et toetavad meie põhimõtteid, mitte põhjusel, kas oleme valitsuses või opositsioonis.

Võibolla on sotsiaaldemokraadid muutunud niši-teemade erakonnaks, sest räägivad valdavalt alkoholist, vähemustest ja võrdsetest õigustest?

Ma ei taha kuidagi nõustuda, et niši-teemad on põhiseaduslikud väärtused või põhimõtted, et kõiki inimesi tuleb Eestis väärikalt kohelda, et kõigil on õigus elada Eesti riigis õnnelikult ja turvaliselt. Need on Eesti demokraatliku liberaalse õigusriigi aluseks. Tõsi, et sellele põhialusele on viimase kolme-nelja aasta jooksul esimest korda taasiseseisvuse ajal alustatud laiaulatuslikku rünnakut.

Kelle poolt?

Loomulikult paremäärmuslaste poolt, nad on teinud seda kaunis oskuslikult. Olen üllatusega näinud, et olukorras, kus kõik demokraatiat, inimõigusi, õigusriiki austavad erakonnad peaksid olema ühtse frondina nende põhiväärtuste kaitsel, siis enamikel juhtudel on ainsatena sotsiaaldemokraadid julgenud öelda Das gar nicht – nii ei lähe.

See on Eestile täiesti uus poliitiline olukord. Kindlasti oleme võtnud selle aja jooksul ebapopulaarseid seisukohti, aga oleme seda teinud, sest me näeme, mis on kaalul Eesti jaoks. Ja kui teiste poolt sellele trendile õigel ajal ei vastata, siis see muutub hiilivalt normaalsuseks.

Augustis 2014 oli sotside populaarsus 26 protsenti, siis võeti oktoobris 2014 vastu kooseluseadus ja pärast seda on toetus sotsidele püsinud tõesti 15 protsendi ringis. See ju näitab, mis on teie valijatele in ja mis out?

Tõepoolest, põhiväärtusi peenrahaks ei müüda, ka mitte poliitiliseks peenrahaks. See on minu põhimõtteline seisukoht. Olen pidanud seda kaitsma, ka erakonna sees, kui öeldakse, et ah ärme praegu sellel teemal midagi ütle, valijatele ei pruugi see meeldida. On teatud küsimusi, kus ei saa mitte vaiki olla.

Teiseks on  poliitiline väli muutunud ka selle kaudu, et parlamenti tuli juurde kaks uut erakonda [EKRE ja Vabaerakond]. Kui vaatame aastat  2011, siis pääses parlamenti neli erakonda – sotsiaaldemokraadid, IRL, Keskerakond, Reformierakond. Kõigil läks valimistulemus paremaks, võrreldes 2007. aastaga.

Üks oluline põhjus, miks meil hästi läks, oli esimehe vahetus ja Sven Mikseri tulek. Aga oluline struktuurne muutus oli kahe väikese – Rahvaliidu ja roheliste – väljakukkumine, mis kasvatas ülejäänute mandaatide hulka. 2015 valimised…

Mõned meie seast arvavad, et aasta varem valitsusse minek oli viga ja opositsioonist oleksime valimised võitnud. Aga, kuna parlamenti tuli kaks uut erakonda seitsme ja kaheksa mandaadiga, siis kõigil teistel mandaatide hulk vähenes, välja arvatud Keskerakonnal, kelle valija on suhteliselt immuunne poliitilise välja muutustele.

Püüdes prognoosida 2019 parlamendivalimiste tulemust, siis seda mõjutab kõige rohkem, kes kolmest väikesest erakonnast jääb [riigikogusse] sisse ja kes mitte. Need on valimiskünnise lähedalt Vabaerakond ja IRL ning kolmanda väikesena EKRE, kes on alumisest astmest väljas.

Milline on teie ennustus?

Ennustan, et kolmest jääb kaks alles.

Kes on kolmas, kes ei jää?

Ei tea.

Ütlesite, et väärtusi ei saa vahetada poliitiliseks peenrahaks… Võibolla oleksid sotsid pidanud justiitsminister Reinsalu umbusaldamise ajal siiski ühinema opositsiooniga ja seisma naistevastast vägivalda hukkamõistvate väärtuste eest, selmet hoida valitsust koos ja mitte hääletada IRL-i ministri vallandamise poolt?

Nii nagu me nende väärtuste eest seisime, seisame ka täna ja seisame homme. Oleme justiitsministri sõnad üheselt hukka mõistnud ja olen öelnud: see, et me ei osale opositsiooni pudrukeetmises, ei tähenda justiitsministri toetamist.

Sellel… intsidendil on kahtlemata mõju valitsuse koostööle edaspidiseks. Kaalusime, kas valitsuskriisi esilekutsumine on praegu mõistlik. Erakonna juhatus otsustas, et seda me ei tee, vastutustundest riigi ees, mille ajel Martin Schulz täna Saksamaal koalitsiooni moodustab.

Kindlasti olnuks meil lihtsam öelda, et laseme selle asja lõhki ja vaatame siis, kes mida kokku paneb. Reaalselt alternatiive hinnates otsustasime seda mitte teha.

Millised olnuks alternatiivid?

See ongi mure, et neid on keeruline ette kujutada. Tänasele peaministrile alternatiivi ei ole, ainus opositsioonierakond, kellel oleks selleks mandaat, ei ole avaldanud ei soovi ega näidanud võimekust [võimu võtmiseks], kõik ülejäänud kombinatsioonid oleksid kindlasti ebastabiilsemad ja kaasa toonud üsna pikalt vinduva poliitilise kriisi.

Milline on selle loo mõju valitsuse koostööle?

Kahtlemata negatiivne. Usaldust see ei suurenda. Eriti teades Urmas Reinsalu, kes erinevalt mõnest teisest poliitikust ei ole inimene, kes avab sülearvuti, toksib sinna suvalisi sõnu, saadab ära ja mõtleb, et oot, mis nüüd juhtus… Tegemist on üldiselt kaalutleva inimesega, mis süvendab seda usaldamatust veelgi.

Kui kaua see maineplekk sotside roosil püsib?

Eks me ole loomulikult pidanud oma toetajatele selgitama olukorda. Nagu [sotsiaaldemokraadist riigikogu esimees] Eiki Nestor ütles: meie valija tahaks Reinsalu tagasi astumist ja sama valitsuse jätkamist. Võtab teatud aja, et selgitada, kuidas IRL ongi Reinsalu ja Reinsalu ei ole selles erakonnas asendatav. Poliitikas, paraku, on seda tüüpi valikud peaaegu igapäevased.

Aga kuhu kuulub nüüd Hannes Hanso, kes ainsana sotsidest hääletas parlamendis minister Reinsalu umbusaldamise poolt?

Sotsiaaldemokraatide erakonda ja meie parlamendifraktsiooni. Oleme demokraatlik erakond. Üldiselt me muidugi arutame ühiselt, kuidas fraktsioon käitub.

Oleme Hannesega rääkinud, et omavaheline meeskonna koordinatsioon võinuks olla parem, aga tema hinnangut olukorrale me kõik ju jagame.

Aastavahetuse karjasekirjas erakonnakaaslastele ütlesite: „Oleme teinud valitsusena ka vigu, seda tuleb tunnistada.“ Milliseid vigu?

Marju Lauristin viitas, et kui 1990. aastatel võeti riigikogus seadusi vastu kiiremini kui inimesed suutsid neid lugeda, siis soovitasid erinevad välisnõuandjad: kulutage viis protsenti ajast seadusloomele ja 95 protsenti ajast seletamisele.

See oli meie tänase valitsuse energiline ja heatahtlik uljus, et lepime kokku päriselt ambitsioonika tegevuskava ja teema nüüd lõpuks ära need reaalsed muutused, millest on 10 aastat räägitud. Hakkasimegi tegema, aga ühelt hetkel selgus, et seletamise aega jääb liiga väheseks.

Minule on olnud õppetund, et korraga ühiskonnas liiga palju muuta, vähemalt tänases Eesti ühiskonnas, ei tule positiivses mõttes välja, inimestele on vaja anda rohkem aega, et asju läbi mõelda, läbi kaaluda. See on olnud üks põhilistest probleemidest.

Ehk see kõik oleks olemata jäänud, kui uus koalitsioon tõstnuks käibe- või tulumaksu kahe protsendi võrra ja paljud katteallikad uutele lubadustele oleksidki leitud?

IRL-i poolt pealesurutud keeruline tulumaksuvaba miinimumi arvestamine ei olnud meie eelistus. Kui saaks teha uuesti, teeks teisiti.

Tulumaksuvabastuse sidumine aastatuluga oli asi, mida pidanuks vältima. Tollal oli laual palju mõistlikum ettepanek – 500 eurot tulumaksuvabastust kõigile, selle katteks tõstnuks üks-kaks protsenti tulumaksu ja olekski kõik. Aga IRL nõudis muud.

Meil õnnestus muuta seda segadust oluliselt leebemaks, sest IRL tahtis hakata tulumaksuvaba miinimumi vähendama juba 800 eurost, sealt allapoole sattunuks ju pea pooled inimestest. Meil õnnestus see lükata keskmise palga juurde.

Aga selge, et täna on tekkinud olukord, kus lisaks mitte kõige mõistlikumale otsusele jäi ka seletamine liiga hilisele ajale ja oli ebapiisav, mistõttu muretsevad inimesed, kes ei pea täiendavaid arvutusi tegema ja avaldusi esitama. Minu enda vanaema, kes ei saa peale 400-eurose pensioni mingeid sissetulekuid, küsis samuti, et kas tema peab minema mingeid avaldusi esitama või jääb ta muidu pensionist ilma.  See kindlasti on olnud valitsuse viga.

Nüüd näitab seesama IRL, kuidas nemad likvideerivad segadust ning uue esimehe Helir-Valdor Seederi nõudmisel loobuvad Keskerakond ja sotsid mitmetest kokkulepitud maksudest või nende tõusudest?

Meie ütlesime koalitsioonikõneluste ajal, et eelistaksime tõsta paar protsenti tulumaksu nende oluliste muutuste tegemiseks, olgu selleks õpetajate palgatõus, täiendav raha tervishoidu või tulumaksureform. Kõigile selge, lihtne, loogiline ja arusaadav, et mida selle raha eest tehakse ja kust see raha tuleb. Kuid IRL arvas, et Reformierakond hakkaks neid tulumaksu tõstmise eest karmilt ründama. Nad mõtlesidki nad välja seitse erinevat maksu ja võtsid rahandusministri koha, et hakata neid selgitama.

See oli parajalt suitsiidne plaan nende erakonna poolt, mis päris ruttu ka neile endile kohale jõudis. Siis hakkasidki nad järk-järgult enda poolt kokkulepitud asjadest loobuma, mis lõpuks on teinud topelt kahju. Esiteks on asjatult tõstetud ühiskondlikku stressi teatud muutuste arutamisega ja siis on need ettepanekud tagasi võetud. Aga eks valija on ka sellele oma hinnangu andnud.

Ometi, Keskerakonna langenud esimehe Edgar Savisaare sõnul juhib praegust valitsust IRL.

Ei juhi.

Kes siis juhib?

Praegust valitsust juhib Jüri Ratas.

Kuivõrd saab Jüri Ratase uueks proovikiviks kevadel algav uue riigieelarve strateegia arutelu?

Olen olnud riigieelarve läbirääkimiste juures aastast 2014 ja võin kinnitada ühte: kui partneritel on soov kokku leppida, siis need kokkulepped sünnivad.

Kas partneritel on see soov praegu olemas?

Kui partneritel on soov kiskuda tüli, saada avalikku tähelepanu, siis seda õnnestub kindlasti selle protsessi jooksul teha. Eks see on küsimus IRL-ile, kas nad tahavad kokku leppida või tahavad teiste arvelt avalikku tähelepanu.

IRL ütleb, et nemad tahavad tasakaalus eelarvet ja uute aktsiisitõusude ärajätmist? Kas sotsid nõustuvad?

Viimase aasta jooksul oleme näinud IRL-i käitumismustrit, mis meid kindlasti rõõmsaks ei tee ega tee au sellele erakonnale. Kõik partnerid on selgelt väljendanud, et juhul kui on vaja varem kokkulepitus teha korrektiive, siis oleme valmis rahulikult arutama ja kokku leppima. Hea näide on alkoholiaktsiisi tõusu vähendamine, mis lepiti rahulikult üheskoos kokku. Küsimus on, millise stiiliga seda tehakse.

Erakond, kes on valimiskünnise äärel, käitub reeglina teistmoodi kui teised ja IRL-i hakkab nende poliitilises töös järjest rohkem kannustama surmahirm. Ja surmahirmus organismid ei tee alati kõige ratsionaalsemaid otsuseid.

Kuulan ja mõtlen, kas te ikka jääta sellesse ühte valitsusse kokku?

Ma arvan küll, jah.

Te arvate, et parlamendivalimistele läheb valitsus, kuhu kuuluvad Keskerakond, sotsid ja IRL, kuigi sotsid ei suhtu IRL-i kõige soojemalt?

Sotsiaaldemokraadid suhtuvad IRL-i nii nagu kõik ülejäänud Eesti inimesed ja Eesti erakonnad – tunneme kaasa. Aga valitsuse koostööd tehakse tulenevalt ühistest huvidest ja soovist koos valitseda.

Aasta enne valimisi ei ole väljastpoolt koalitsiooni kellelgi soovi seda valitsust kukutada, nii ei ole mingit põhjust arvata, et see valitsus peaks lagunema.

Aasta enne valimisi – kas valitsus tõesti valitseb või lihtsalt tiksub oma aja täis?

Sõltub partneritest.

Valitsusi kokku pannes arvestavad poliitikud ikka poliitilise tsükliga. Seega, kõik olulisemad muudatused, mida valitsus teeb, olid ajastatud eelmisse aastasse ja tegemata muudatused on ajastatud selle aasta esimesse poolde, et parlament saaks need enne suve vastu võtta.

Kevadine riigieelarve strateegia võimaldab veel uusi algatusi ellu kutsuda, aga on selge, et uut ambitsioonikat õigusloome kava meie valitsus 2018. aasta kevadel looma ei hakka.

Alates sügisest… Juba täna näeme, et mõned erakonnad alustavad oma valimislubaduste lansseerimisega, mis tähendab, et selle aasta teises pooles on sisuline riigiehitamise protsess väikesel pausil, kuni oodatakse demokraatlike valimiste 100. aastapäeva.

Alkoholiaktsiisi kavandatust kiirem tõstmine, reklaamide keelamine ja vaheseinad poodides, mida põhjendasite rahvatervisega – on see Eestis joomist vähendanud?

Näeme seda maikuus, kui konjunktuuriinstituut saab valmis eelmise aasta tarbimise uuringu. Esialgu teame, et alkoholisurmade statistika näitab mullu 10 kuu lõikes vähenemist. Aga ma ei kiirusta siit veel pikaajalisi järeldusi tegema.

Kogu rahvusvaheline teadus kinnitab, et alkoholi tarbimine sõltub suuresti riiklikest regulatsioonidest ning kõige tõhusamat mõju avaldavad hind, reklaam ja müügi tingimused. Kahtlen, kas Eesti on nii unikaalne, et meil toimivad mingid teised mehhanismid, mistõttu usun, et need piirangud töötavad ka Eestis alkoholi tarbimise vähenemise suunas.

Ise pean aktsiisimöllust olulisemaks 1. juunist jõustuvaid reklaami piiranguid, mis on alkoholi tarbimise mõjutamisel olulisem hoob.

Millal teie viimati Lätis käisite?

Ei tule meelde.

Ent mil määral mõistate kaasmaalasi, kes käivad Lätis õlut ja viina toomas?

Muidugi mõistan neid kaasmaalasi. Käisin eelmisel nädalal Põlvamaal ühes toitlustusasutuses ja küsisin, kuidas olukord on. Vastuseks öeldi, et muidugi on sünnipäevapeo laual Läti viin, kolm aastat tagasi oli Vene viin, neil seal piiri peal ei ole kunagi Eesti maksumärkidega alkoholi tarbitud.

Küllap ta natuke liialdas, selge, et piirialadel on Lätist toomist rohkem. Ise arvan, et pigem on tegemist lühiajalise ülespoole jõnksuga, sest Läti tõstab alkoholiaktsiisi meile järele, juba tänavu 1. märtsist tuleb neil lahja alkoholi aktsiisi oluline tõus. Eesti jälgib väga pingsalt, kuidas piirikaubandus areneb ja rahandusministeerium teeb oma ettepanekuid, kui on vaja teha mingeid korrektiive.

Mõned inimesed juba ütlevad, et selles viinarallis pole ainult vajadus odavama alkoholi järele, aga ka trots Eesti valitsuse vastu.

Inimestel on palju aega, et trotsist valitsuse vastu võtta ette võibolla sadu kilomeetreid pikk reis.

Kui koalitsioonilepingut kirjutades panite sinna maksutõusud, kas teil olid laual ka rahandusministeeriumi prognoosid, et kuidas see maksulaekumisi mõjutab?

Eesti valitsuses langetatakse kõik aktsiiside ja maksude otsused tuginedes rahandusministeeriumi ekspertiisile ja prognoosidele. Absoluutselt kõik. Alati on rahandusministeerium tulnud oma iseseisva prognoosiga. Poliitikud võivad küsida, kas teha seda või toda, aga mis mõju sel on, seda on meile alati öelnud analüütikud.

Loomulikult, niivõrd suurte majandusmuutuste korral on prognoosimisel ka oma vead ja neid on rahandusministeeriumi analüütikud tunnistanud.

Viga oli 33 miljonit eurot, mille võrra kärpis piirikaubandus mullu alkoholiaktsiisi laekumist oodatust vähemaks, on maksu- ja tolliamet nüüd kokku arvutanud.

Kui 33, siis 33. Analüütikud peavad olema oma töös sõltumatud ja kui mingid asjad ei lähe tegelikkuses nii nagu oleme planeerinud, siis on alati võimalik teha korrektuuri. Seda oleme ka teinud.

Samas suurenes kõigi maksude laekumine mullu aasta varasemaga võrreldes 412 miljonit eurot, ületades eelarveootusi 30 miljoni euroga. Miks me sellest 33 alalaekunud alkoaktsiisi miljonist nii palju räägime?

Sest alkoholi raha on raha, mis palkab advokaate, PR-firmasid ja mis väsimatult töötab selle nimel, et omanike rahalisi ootusi täita. Seda on tehtud alates aastast 2015, kui alustasin reklaamipiirangute ettepanekutega ja Eesti parimad advokaadid, parimad PR-firmad hakkasid meile vastu töötama.

Ma saan nendest aru, see on nende legitiimne mure oma ettevõtete tulude osas. Aga teisel kaalukausil on rahva tervis ja riik peab võtma moraalse positsiooni, et rahva tervist selle äri huvi vastu kaitsta. Loomulikult on see olnud viimase aastakümne üks keerulisemaid poliitilisi võitlusi.

Kuidas lohutate Lõuna- ja Kagu-Eesti väikeste maapoodide omanikke, kes sulgevad ärisid, sest Läti odavam alkohol viib neilt kliendid?

Siingi tuleb eristada PR ja suhtekorraldus pärisfaktidest. Kui kohapeal rääkida, siis kindlasti on mõnes külas pood kinni läinud, sest elanikke on olnud vähe ja kui needki elanikud kulutasid disproportsionaalselt palju alkoholile ja enam seda ei tee, siis ma möönan, et poe sissetulekud vähenevad.

Aga kui võtta meediast konkreetseid juhtumeid ja minna kohale vaatama, siis poodi ei pannud kinni alkohol, vaid Võru linna ehitatud kolm kaubanduskeskust. Enamus maapoodidest on välja suremas selle tõttu, et maainimesed käivad ostmas suuremate kohtade kaubakeskustes. Samamoodi küsigem, miks Tallinnas ei ole enam peaaegu ühtegi väikepoodi ja keldripoodi. Sest suured kaubanduskeskused on nad lihtsalt ära söönud.

Ehk oleks ka Eesti valitsusel viimane aeg alandada kodumaiste juur- ja puuviljade käibemaksu, nagu Läti tegi?

Sotside ja sotsiaalministeeriumi taha see kindlasti ei jää. Arvan, et seda tasub kindlasti proovida.

Rahandusministeerium on olnud küll pigem skeptiline, öeldes, et tarbija ei saa sellest midagi, sest kaupmehed võtavad maksuvähendamise raha vahelt ära. Mina ei ole maksuekspert, seda võiks arutada rahandusministeerium. Meie ütleme, et kahtlemata, kui on täiendavalt võimalik toetada inimeste tervislikumat toitumist, siis oleme kahe käega poolt.

Milline on teie sõnum töötavatele pensionäridele, kes maksureformist kaotavad?

Selle muudatuse kõige olulisem eesmärk on olnud aidata madalama sissetulekuga inimeste elujärge oluliselt parandada. Selle me oleme saavutanud. Tõsi, tekkis teatud hulk inimesi, näiteks seitse protsenti pensionäridest, kes on selle positiivse mõju hinda ebaõiglaselt kandnud. Nagu ütlesin, olnuks minu teha, eelistanuks ma teistsugust süsteemi, mis seda kahju oleks ära hoidnud. Usun, et ühel hetkel tehakse see Eestis korda.

Kunagi maalisite Eestist mahajäetud pildi, kirjeldades, et meil ei ole mingisugust lootust, et need alevikud, kus kunagi oli 2000 inimest ja nüüd on 400, puhkeksid uuesti õide ja sinna tekiks taas 2000 elanikku. Kas Eestimaa muudkui tühjenebki linnadesse ära?

Aus vastus on – jah. See ei ole ainult Eesti küsimus, vaid globaalne tendents. Maailm linnastub. Mõni aasta tagasi saabus päev, kui maailma elanikkonnast üle poole elas linnades. See suund jätkub. Ja põhjus on üks: inimesed ei tööta enam põllumajanduses. Selle vastu ei aita miski.

Mida rohkem ühiskond areneb, seda rohkemad töökohad on teadmismahukad ja teenustepõhised ning koondunud linnadesse, kus on selleks taristu. Linnadest välja jääv ala muutub elu- ja puhkepaigaks.

Ega rukkipõllud hakka linnades kasvama?

Rukkipõllud kasvavad ikka maal, aga neid hooldavad masinad, kus töötab üks inimene. Ja tulevikus pole seal ka enam seda ühte.

Ent mina rääkisin kontekstis, et Eestis on Euroopa Liidus kõige suuremad regionaalsed lõhed. Väga tõsine mure. Aga tihti meil idealiseeritakse neid väljasurevaid väikekülasid ja püütakse maalida pilti, et sinna oleks justkui võimalik elu tagasi tuua. Olen ise ühest sellisest pärit, Aserist, mis oli monotööstusasula, kus oli keraamikatehas, tänaseks hääbunud ettevõte ja koos sellega hääbub ka see küla. Võime rääkida, kas ta hääbub väärikalt ja kui kiiresti, aga lõppkokkuvõttes hääbub.

Kuid liiga vähe räägime sellest, et ääremaastuvad meie maakonnakeskused, mis peaksid igal juhul jääma kestma iseseisvate majandusüksustena ja suudaksid ülal hoida ümbritsevat elu. Sest kui maakonnakeskust ei päästa, siis ei päästa sa mitte ühtegi küla.

Ehk aitaksid piirkondlikud maksuerisused, näiteks väiksem sotsiaalmaks suurematest linnadest kaugemal tegutsevatele ettevõtjatele?

Oleme seda arutanud ja arvanud, et võiks proovida. Riik peab aktiivsemalt investeerima elu ja majanduse arengusse väljaspool Harjumaad. Oleme hakanud seda nüüd ka tegema – rohkem tasandusfondi vahendeid, rohkem tulumaksu omavalitsustele.

Üks oluline lähituleviku teema on järgmise perioodi eurovahendite planeerimine, et võttagi fookusesse just maakonnakeskused ja sinna rohkem panustada. Olen kuulnud küsimust, kuidas tagada kestlik hääbumine. See on liiga madal ambitsioon.

Swedbanki juhatuse esimees Robert Kitt just ütles, et nemad viisid 100 üleriigilist teenust pakkuvat töökohta Tallinnnast välja. Riigiasutused viivad 1000 inimest maakondadesse. Aina rohkem ettevõtjaid näeb sama võimalust ja lõpuks on võimalik hääbumise trend ümber pöörata. See peakski olema regionaalpoliitika tuum.

Kas Eesti vajaks inimesi juurde?

Riigi ja rahva väärtust ei saa määrata ainult inimeste arvuga. Aga selge on, et Eesti tuleb demograafilisest hääbumisest välja aidata. Sotsid võtavad siin õigustatult loorberid endale, mis puudutab laste vaesuse vähendamist, aga muidugi on head tööd teinud meie ettevõtjad, et palgad on Eestis kiiresti kasvanud ja seetõttu suureneb tagasiränne.

Mida teha sisserände piirarvuga?

Tark immigratsioonipoliitika on Eestile täiesti asjakohane. Väikesele rahvusriigile tähendab see ühe põhimõttena ettevaatlikkust. Loomulikult mitte nii, et paneme kõik uksed ja aknad kinni ja ärme siia kedagi lase, arendame ise oma reservaati. Peame mõtlema, kes need inimesed on, kes siia tulevad.

Toetan igati, et meie majandusele ja start-up-community’le vajalike kõrgharitud tippspetsialistide siia tulek oleks lihtsam ja et nende toimetulek siin oleks lihtsam. Aga seda, et avada Eesti massiliselt sisserändele, millega lahendada demograafilisi probleeme, seda ma kindlasti ei toeta.

Miks te ei tahtnud viimastel koalitsioonikõnelustel saada tervise- ja tööministri kohta, vaid pigem soovisite haridus- ja teadusministri portfelli?

See ei vasta päriselt tõele, aga… erinevaid kaalutlusi seal oli. Tervise- ja tööministrina oli osa minu algatusi lõpuni viimata ning üks nendest oli tervishoiu rahastamise reform, mida eelmise valitsuse ajal Reformierakond ei lasknud läbi minna.

Kas see, et haigekassa tulubaasi suurendatakse järgmise nelja aasta jooksul ligi 200 miljoni euro võrra, on teie suurim töövõit?

See on üks põhimõttelisemaid muudatusi tervishoiu valdkonnas alates Eiki Nestorist [kes oli sotsiaalminister 1999-2002].

Mida patsient sellest kõigest võidab?

Patsient saab järk-järgult kiiremat arstiabi, juba tänavu hakkavad mitmel erialal järjekorrad lühenema.

Vabaerakondlase Jüri Saare kirjelduse järgi moodustavad sotside tuumiku hästi lõhnavad, laitmatute maneeride ja peene aluspesuga poliitikud, mitte küüslaugu järele lõhnavad kasimata tüübid. Kuidas teie nüüdset sotsiaaldemokraati kirjeldate?

Selline poliitiline välimääraja jääb rohkem nalja ja folkloori žanrisse. Sotsiaaldemokraadid on inimesed, kes seisavad võrdsete võimaluste, võrdsema ühiskonna eest, seisavad inimeste võrdse ja väärika kohtlemise eest. Oleme erakond, kes seisab enda seisukohtade eest päris tugevalt, mis võib teistes erakondades tekitada ka meelepaha, eriti, kui nad ise on oma seisukohtade suhtes plastilisemad.

Kui rahulolev või rahulolematu on sotsiaaldemokraatlik erakond praegu sisemiselt?

(Paus.)

Loomulikult on teatud poliitilised teemad saanud tänamatult palju tähelepanu, alkoholiteema üks nendest ja paljudele inimestele on nüüd sotsiaaldemokraatide põhiagenda alkoholivastane võitlus, mis muidugi nii ei ole. Nii on aga paljud muud küsimused saanud vähem tähelepanu, seda on erakonnas ka mõistetud, et peaksime rohkem ja kõvema häälega rääkima ka teistest teemadest. Aga muus osas, mis puudutab ilmavaadet ja edasi liikumist, siis siin on erakond kaunis ühtne.

Ja teie kui esimehe tool seisab kindlatel jalgadel?

Erakond andis mulle möödunud suvel mandaadi juhtida erakond järgmistele riigikogu valimistele ja mingeid alternatiivseid mõtteid ei ole erakonnas tekkinud.

Millised on sotside parlamendivalimiste eelsed lubadused?

Nendega me alles tuleme välja.

Ometi on lubaduste ralli juba alanud – Keskerakond kaalub igale pensionärile kuni 100-eurost pensionilisa igas kuus. Kas see on väärt idee?

Seda ettepanekut tuleb vaadata viimase paari nädala kontekstis – uue tulumaksureformiga seotud muudatused on tekitanud kriitikat ja segadusi, osa neist puudutab pensionäre.

Keskerakond vaatas, et tuleb anda oma olulisele valijarühmale positiivseid sõnumeid, sellest ka nende ettepanek [pensionide tõstmisest]. Samas, Eesti pensionisüsteemi üks võlusid on olnud seaduses kehtestatud kindlus, et pensionid kasvavad iga-aastaselt. Nii oleme saanud pensionite suuruse küsimuse poliitilisest võitlusest välja.  Aga kahtlemata on õigus seda tava murda.

Kas sotsid toetavad Ratase partei ideed?

Pensionid tõusevad vastavalt seadusele ja indekseerimisele iga-aastaselt, see kindlus on pensionäridel olemas.

Aga mitte 100 eurot?

Jah… Kui vaadata keskmise pensioni tõusu viimase viie aasta jooksul, siis me näeme, et see on tõusnud veidi enam kui 300 euro pealt tänaseks pea 450 euroni. Selline järk-järguline tõus koos kindlusega, et igal aastal pensionid tõusevad, on hea süsteem ja me ei näe mingit vajadust seda põhimõtteliselt muuta.

Teisalt, kui küsida, kas tänane vanaduspension on piisavalt kõrge, siis loomulikult tahaksime kõrgemat. Sotsiaaldemokraatide lähenemine on olnud pigem seda teed pidi, et vaadata, kus on võimalik pakkuda eakatele rohkem teenuseid, vähendada nende kulusid retseptiravimitele…

Jevgeni Ossinovski, kas teie personaalselt toetate Jüri Ratase Keskerakonna mõtet tõsta pensionäride pensioni kuni 100 eurot kuus?

See tähendab tänase pensionisüsteemi põhimõttelist ümbertegemist, mille järgi pensionid tõusevad iga-aastaselt vastavalt ühiskondliku jõukuse kasvule. Selle süsteemi muutmist sotsiaaldemokraadid ei toeta.

Kas teie näete, kust võtta selleks 500 miljonit eurot aastas, mida tooks kaasa võimalik pensionimuudatus?

On selge, et kulu on üüratu. Loomulikult on see ühiskondlik valik, kas Eesti kõige pitsitavam probleem on pensioni suurus või midagi muud. Kui Keskerakonna jaoks on, siis peavad nemad ka katteallikat pakkuma, olgu selleks näiteks tulumaksu tõus.

Ja mida teha peaminister Ratase arvamusega, et valimiste üheks oluliseks teemaks tõuseb lubadus anda 25 aastat Eestis elanutele kodakondsus, seda otsekui kinkides?

Taaskord – kõigil erakondadel on võimalus sõnastada Eesti elu olulised küsimused. Olen varem öelnud ja jään endale kindlaks, et olukord, kus Eesti 100. sünnipäevaks on meil ikka ligi 100 000 Vene Föderatsiooni kodanikku ja jätkuvalt 80 000 halli passi omanikku – see ei ole Eesti huvides. Diskussioonid on siin asjakohased.

Sotsiaaldemokraadid on mitmeid samme juba astunud, näiteks meie eestvedamisel saavad aastast 2016 kõikide halli passi vanemate lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse, oleme seisnud selle eest, et kodakondsuse saaksid Eestis sündinud lapsed, kelle üks või mõlemad vanemad on Vene Föderatsiooni kodanikud, sest kõik Eestis sündinud lapsed on meie lapsed, oleme lihtsustanud vanemaealistel inimestel kodakondsuse saamist, siseminister Anvelti juhtimisel valmistame ette kodakondsuslepingu põhimõtteid, et täiendavalt motiveerida inimesi Eesti kodakondsust võtma.

Kindlasti oleme valmis arutama ka täiendavaid ettepanekuid, aga olen samal ajal öelnud: tegemist on emotsionaalse küsimusega ja siin on lihtne üht- või teistpidi ehitada barjääre, selle asemel, et ehitada sildu. Tuleks jätkata järk-järgulist liikumist, nagu siiani oleme teinud, ja töötada tõsiselt selle nimel, et kõigil Eestis elavatel inimestel oleks Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinev side.

Praegune valitsus seda probleemi ei lahenda?

Mina ise sõnastasin väga täpselt koalitsioonilepingu punkti, et kõik Eestis sündinud lapsed saaksid Eesti kodakondsuse ning selles mõistlikus ja asjakohases punktis me ka kokku leppisime.  Tõsi, üks koalitsioonierakond on vahepeal oma seisukohta muutnud…

Kes?

IRL, ikka. Kuna valitsuses langetatakse otsuseid konsensuslikult, siis see ettepanek ei ole praegu edasi liikunud. Millest on kahju.

Praegu on sotsidel parlamendis 15 inimest. Kui palju on pärast riigikogu valimisi?

20.

Kas see on unistus või väga selgelt läbi mõeldud eesmärk?

See on selge kava erakonna tegevuskavast, mida järgmisel nädalal arutab meie juhatus. Selle taga on plaan, arvutused ja kõik muu.

Kas teie jääte kuni valimisteni tervise- ja tööministriks?

Kui riigikogu usaldab.

Ringleb jutt, et lähete ise riigikogu fraktsiooni juhtima või tuleb sotside ministrite seas mingeid vangerdusi.

Sellist plaani meil ei ole.

Küsin veelkord üle: olete te tõesti täiesti kindel, et Jüri Ratase praegune valitsus püsib valimisteni?

Nagu minu hea kolleeg ja eelkäija Sven Mikser ütleb, tsiteerides ise klassikuid, et ära poliitikas kunagi ütle, mida sa kindlasti ei tee või mida kindlasti ei juhtu, sest sellisel juhul kipuvad need asjad ka kindlasti juhtuma.

Mina tahaksin siiski Jevgeni Ossinovski sõnu kasutada.

Ma ei näe hetkel ühtegi põhjust, miks tänane valitsus ei peaks valimisteni jätkama. Aga loomulikult, parlamentaarses demokraatias ja olukorras kus parlamendis on kuus erakonda – kõik on võimalik.

Ka see, et IRL paugutab ust?

See on küsimus IRL-ile. Mina ei oska nende nimel öelda, mis on nende plaan.

Aga opositsioon muudkui kangutab?

Opositsioon teeb opositsiooni tööd. Vähemalt kõige suuremal nende erakonnal ei ole aasta enne valimisi päriselt tahet valitsust kukutada, aga jätta mulje, et asjad on halvasti – see on opositsiooni põhiline ülesanne.

Teie arvates puudub Reformierakonnal tegelik soov enne valimisi valitsusse minna?

Neil puudub ka tegelik juht.

Aga EKRE ja Vabaerakond?

EKRE muidugi on signaliseerinud mitmes kohas, et nad on valmis valitsusse tulema.

Aasta tagasi, kui koalitsiooniläbirääkimisi peeti, siis ütlesime kohe, et meie EKREga koos valitsust teha ei taha, aga peaminister soovis kõigiga kohtuda ja kohtusime Mart Helmega. Tema ütles, et neil on kolm punast joont, aga need olid päris roosad, oldi valmis kõikidest oma põhimõtetest taganema, peaasi, et valitsusse saaks. Olen kuulnud, et ka täna käivad nad rääkimas juttu, et oleks kangesti vaja valitsusse tulla, aga valitsusse saamise soovist valitsusse saamiseks ei piisa.

Ja Vabaerakond?

Lugesin Artur Talviku arvamust, et nad on valmis. Kui erakond tuli neli aastat tagasi valimistele, lubades uut algust ja erakondliku demokraatia lõppu, siis neli aastat hiljem, olles muutunud tavaliseks erakonnaks tavalises parlamendi- ja parteipoliitikas on neil kindlasti tõsine küsimus, millise sõnumiga oma valijate ette minna.

Kes järgmise valitsuse teevad ehk kas Reformierakond tuleb võimule tagasi?

Seda otsustab kõrgem võim. Oleneb sellest, millisel viisil kohad järgmises parlamendi koosseisus jagunevad. Kuidas see võiks 2019 olla, on minul oma poliitilise karjääri jooksul kõige raskem prognoosida, veel teadmata muutujaid on väga palju.

Kas poliitika on kurjaks ja tigedaks läinud?

Ei usu, et poliitika on kurjaks ja tigedaks läinud, aga mulle tundub, et emotsioonide ja mõistuse igipõlises proportsioonis on mõistusel viimasel ajal halvasti läinud.

Mis on juhtunud?

Ei oska täpselt diagnoosida. Üks hüpotees on, et ühiskondlik lõhestumine on objektiivselt kasvanud, et ühiskonna erinevad rühmad kasvavadki lahku ja mida rohkem nad lahku kasvavad, seda kiiremini toimuvad kokkupõrked, kuna kompromissi ja läbirääkimiste ruumi jääb aina vähemaks. Paremäärmuslaste tulek parlamenti on ainult selle peegeldus.

Vastandumine süveneb?

Räägin ikka [Saksa filosoofi] Jürgen Habermasi ideaalsest ühisest aruteluruumist, kohast, kus erinevate seisukohtadega inimesed tulevad kokku, arutavad asja läbi ja jõuavad mingile kolmandale seisukohale. See peaks olema ühiskonda kokku liitev, edasi viiv jõud.

Tegelikult me näeme, kuidas sotsiaalmeedia, ja muu meedia tuleb sellega kaasa, tekitab vastupidist tendentsi, kus paremini lendab see, mis on radikaalsem ja eristavam. Ehk proua presidendi kirjeldatud õmblusteta ühiskonnale on sotsiaalmeedia areng tegelikult tsentrifugaalse mõjuga, neid õmblusi tekitav ja siis ka puruks rebiv. Kuidas sellele vastu seista, minul lahendust ei ole, aga ma olen mures.

Olen mures demokraatia pärast, sest ühel hetkel jõuame olukorda, kus tähelepanu võtavad ainult radikaalsed seisukohad, mis ei püüagi otsida keskteed.

Kui kauaks teie poliitikasse jääte?

Eks elu näitab. Aga nagu ütlesin poliitikasse sisenedes, ei kavatse ma kogu täiskasvanu elu poliitik olla. Olen siin nii kaua, kuni näen, et see, mis ma teen, on ühiskondlikult oluline ning minus on ideid ja tahtmist.

Ja mida pärast seda tegema hakkate?

Eks seda mõtlen pärast.