JOANNA HOFFMANN: lehepuhurite ülemvõim – palju müra, halb tervisele

PiretKeskkond

Täiesti nulli ei ole mürataset linnas võimalik viia, aga seda peaks püüdma minimeerida, mitte lärmi järjest juurde tuues väitma, et linnas elades peab olema üha suurem koormustaluvus.

Olen elanud Tartus üle seitsme aasta ning uhkusega kuulutanud, et Tartu on erakordselt inimesesõbralik roheline linn. Siin on hea töötada, peret luua ja niisama aega veeta, sest keskkond on palju õdusam kui näiteks minu sünnilinnas Tallinnas. Viimasel ajal ei leia ma end aga Tartu avalikust ruumist rõõmsal meelel mõtlemas. Sügisel vallutasid lehepuhurid linna ja tundub, et müramasinad on siin, et jääda tartlasi ahistama ka talveks.
Mõtlesin, et kirjutan selle artikli järgmisel sügisel. Nende ridade kirjutamise ajal on Tartusse maha sadanud esimene lumi ja enamik puid lehed maha heitnud. Aga ei! Jalutades hommikul läbi Hurda pargi tabasin lehepuhujat ja ma ei saanudki aru, kas ta puhus niisama, ajas taga neid kolme lumekübet või kahte lehte, mis mitte kedagi kuidagi ei seganud ega kõndimist takistanud. Samas marssis tööpostile ka teine mees, puhur kaenlas.

Hiljem, ülikooli raamatukogu kohvikus kohvi juues, askeldas ka selle akna taga lehepuhur, uhades peaaegu täiesti lumevabalt platsilt paari helbekest.
Iga kord, kui keeratakse kella, tuleb jutuks selle negatiivne mõju inimeste tervisele. Seda juhtub vaid kaks korda aastas. Lehepuhurid aga undavad vähemalt mitme sügiskuu vältel päevast päeva, segades tuhandeid inimesi.
Tavaliselt alustatakse korrastustöid varahommikul. Mitte kõik inimesed ei pea tööle jõudmiseks ärkama kell 7, isegi mitte need, kes peavad kell 9 laua taga olema. Lisaks tavapärasele töökorraldusele, kus töö kestab üheksast viieni, on ka vahetustega tööd: arstid, päästjad, klienditeenindajad jne. Meie seas on vanureid, kes üldse ei tööta. On väga väikseid lapsi, kes ei käi veel lasteaias ega koolis. On haigeid inimesi, kes vajavad rahu.
Olen Facebookis lugenud lugusid, kuidas varahommikul lehepuhuritest tingitud mürasaaste tõttu üles ärganud inimesed on läinud õue ja karjunud puhuja peale. On neid inimesi, kes kannatlikult selle üle elavad, ent tegelikult on stressis. On ka neid, kes helistavad ja uurivad linnavalitsusest, mida teha. Täiesti selgelt on linnakodanikud häiritud, frustreerunud ja nende unerütm on rikutud, närvikava saanud kannatada.
Ma ei ole arst, aga kiire guugeldamine ütleb, et liiga vähene uni võib põhjustada südamehaigusi, kõrget vererõhku, neeruhaigusi, insulti, ülekaalulisust, depressiooni ja ärevushäireid. Kas see ei ole mitte tõsine probleem?

Sirvides varem ilmunud artikleid, jääb silma, et töötamine reha ja tavalise harjaga olevat kallis. Töötunnid lähevad pikemaks. Aga me räägime väga-väga paljude inimeste heaolust! Kas puhtad teed, veel enam, puhtaks uhatud muruplats pargis on olulisem kui inimeste uni ja tervis?
Pakun, et kui jätta teed üldse lehtedest koristamata, nii et inimesed peaksid sumama läbi sahisevate lehtede, oleksid tervist ja heaolu puudutavad kahjud väiksemad. Tegelikult aga arvan, et see raha tuleb leida, mis võimaldaks naasta lehepuhurite-eelsesse normaalsusse, kus linna korrashoiuks ei olnud vaja saata välja mitmeid kümneid puhuritega mehi-naisi lärmi tegema.
Üks minu tuttav helistas linnavalitsusse ja uuris, mis võimalused on pea igal hommikul magamistoa akna taga toimetavate lehepuhujate mõju vähendada. Ei olevatki ja soovitati rohkem taluvust kasvatada. Nenditi vastu, et linnas elades peab olema teatud koormustaluvus.
Linnaelanikult oodatav taluvus on igal juhul kasvanud võrreldes 20 või isegi 10 aasta taguse ajaga. Kas avalikku ruumi võib lõputult lisada müratekitajaid ja öelda, et linnas elades pead kasvatama kannatlikkust? Kus on see piir?
Samuti mainitakse lehepuhurite üle kurtjatele, et kas siis suvel tuleks muru ka niitmata jätta. Lisaks leitakse, et osa lehepuhureid on kuidagi paremad kui teised. Tegelikult aga ei ole mõtet rääkida kahe- või neljataktilistest mootoritest ning ühtede lubamisest ja teiste keelamisest. Mootori müra on müra ja lisaks mürareostusele tapab tuuleluua kasutaja lisaks tartlaste närvidele tolmeldajaid, kes lehtede all talvituvad.
Inimestel on kannatlikkust ja taluvust küll: näiteks kui on tegu ühekordse tee-ehituse või toruparandusega, siis peetakse vastu, ollakse mõistvad – see ei jää nii igaveseks. Sügis (ja nüüd ka talv) tuleb aga igal aastal uuesti. Isegi muru ei niideta iga päev ja enamasti ka mitte kell 7 hommikul. Kord nädala või kahe jooksul elab niidukimüra üle.
Lehepuhurid möllavad aga iga päev. Õhtul tänavapuhastusauto undamise saatel magama minnes on juba saabuva hommiku ees ärevus, meel on halb, uni tuleb kehv, sest tead, et sind võib soovitust varem äratada põrin akna taga.

Lehtede langemise tippajal lugesin Taara puiestee keskelt Vanemuise tänavale jalutades kokku üheksa lehepuhujat umbes ühe kilomeetri peale. Üheksa! See tähendab, et kõndisin peaaegu terve tee müra sees. Magava lapsega jalutamine pargis, ent sageli ka tänaval, on muutunud kummaliseks põgenemismänguks, püüdes leida lehepuhurivaba jalutamisala. Tihti tulemusteta.

Ega toaski pruugi parem olla. Mina olen ka toas päris mitu korda hoidnud oma magaval lapsel käsi kõrvadel, kui lehepuhurid möllavad – nii varahommikul kui ka lõunaune ajal. See ei ole normaalne.
Aga isegi üksi on ebameeldiv. Idee idüllilisest sügisvärvides pargist, kus jood termosest teed, naudid tuulekohina ja lehesahina heli, võibolla loed raamatut või puhkad niisama lõunapausi ajal meelt, võib Tartus maha matta. Õues, eriti pargis, kus lehepuhujate kontsentratsioon on iseäranis suur, ei ole hea olla. Üks tuttav rääkis, et ta oli Toomemäel tunnistajaks, kuidas kaks helikindlate kõrvaklappidega lehepuhujat vastastikku teineteise pihta puhusid, ise seejuures rõõmsalt naerdes.

Tartust saab sügiseti müramaailm, kus jalgsi liikuva linlase teekonda ilmestab eelkõige lehepuhurite ebameeldiv lärm. Kaob igasugune soov keskkonda nautida, õues värske õhu käes viibida. Pigem liigutakse kiiresti järgmisse sihtkohta. Ja taas – see ei ole normaalne!
Minu lugupidamine Tartu vastu on võrsunud sellest, et Tartus peetakse väliruumi kvaliteeti oluliseks ning ühest punkti teise jalutamist väärtustatakse. Väga palju lehepuhujaid on aga linna enda palgal, ehkki ka linna valitsemise tasandil räägitakse palju sellest, kuidas on väga tähtis, et autoga liiklemisele eelistataks alternatiive, sh kõndimist ja rattaga sõitmist.
Selleks ei piisa aga ainult korraliku taristu rajamisest. Värskes õhus liikumine peab olema igas mõttes meeldiv, mitte meelt nörritav kogemus. Mõistan, et täiesti nulli ei ole mürataset linnas võimalik viia, aga seda peaks püüdma minimeerida, mitte lärmi järjest juurde tuues väita, et linnas elades peab olema üha suurem koormustaluvus. Ei ole mõistlik, et kõik inimesed kolivad metsa.
Teede puhastamine lehtedest ja nüüd ka lumest ei pea käima iga hinnaga – õigemini odavaima hinnaga -, inimeste ning loomade heaolu ja tervist puudutavate teiste keskkonnategurite arvelt.

 

Joanna Hoffmann: lehepuhurite ülemvõim – palju müra, halb tervisele