Küll aga saab saja euro eest lapse jalgratta hinna märgatavalt taskukohasemaks. Selle eest saame rohkem koolilapsi jalgrattaga liikuma. Tervislikke liikumisharjumusi on meie lastel hädasti vaja. Meie linn vajab aga puhtamat õhku ja vähem autosõite kodu ja kooli vahel. Pange tähele, et “vähem” – kindlasti on ja jääb olukordi, kus muudmoodi ei saa ning autosõit meie kõigi elust täielikult ei kao. Rattastrateegias ette nähtud kooli ja kodu vaheliste sõitude osakaalu sihtarv 25 protsenti on aga täiesti realistlik.

Saame selle eest ka laste turvalisust. On palju, mida linn saab füüsilises keskkonnas ära teha, samas on ka palju liiklejate oskustes, teadmistes ja liikluskultuuris, mida saab parandada. Tükk sellest suurest puslest on laste teadmised liiklemise reeglitest ning oskused valida õiged sõidutehnikad ja hinnata, kus ja kuidas on ohutum liigelda. Selleks annab väga head eeldused jalgratturi juhiloa koolitus ja eksami läbimine.

Paraku on praegu proportsionaalselt tallinlaste seas ratturi juhilubade tegemine vähem populaarne kui paljudes teistes Eesti omavalitsustes. Siinjuures meenutan, et liiklusseaduse järgi on sõiduteel jalgrattaga sõitmiseks 10-15-aastastel kohustuslik jalgratta juhikoolitus läbida ja juhiluba saada. Teadlikud liiklejad aitavad tõsta mitte ainult enda, vaid meie kõigi turvalisust liikluses.

Tervislikud liikumisharjumused, igapäevaselt jalgrattaga sõitjate hulga kasv ja jalgratta juhikoolituse läbinute arvu suurenemine on need eesmärgid, millepärast Tallinn “Rattaga kooli” toetuse loob. Ühest küljest soovime, et lapsele jalgratta ostmine ei jääks hinna taha, teisalt aga motiveerib toetus loodetavasti rohkem noori jalgratturi lube tegema. Sajaeurost toetust hakkab Tallinn esimest korda maksma enne uue kooliaasta algust ning seda saavad need 10-15-aastased, kes on ratturi juhiload teinud ja ka jalgratta ostnud sel aastal.

Nooruspõlves tekkinud harjumused jäävad meiega kauaks. 40 aastat autoga sõitnud inimest on keeruline ümber harjutada. Tervislik liikumine ja jalgratta liiklemisvahendina kasutamine on harjumused, mille juurutamisega peame aga tegelema täna, kui tahame, et paarikümne aasta pärast oleks linnas vähem autosid, puhtam õhk ja vähem müra.

Kas sada eurot lahendab siis Tallinna ratturite kõik mured? Ei, ka seda mitte. See on vaid üks osa suuremast suunast, mille Tallinn on fookusesse võtnud. Jalgrattaparklaid on juurde vaja – raha on eelarves olemas ning linn tegeleb sellega. Koolide ümbruste turvaliseks tegemiseks on eelarves mitu miljonit ja sel aastal on töös tänavad nii Pirital, Nõmmel kui ka Mustamäel.

Jalgrattateed tulevad tänavatele, kus neid varem ei olnud – see võrgustik laieneb aina kasvavas tempos. Mitu ohtlikku ristmikku ja bussipeatust ehitatakse ümber, et tõsta nii jalgratturite kui ka teiste liiklejate ohutust. Seal, kus veel põhjalikke uusi teid ei jõuta ehitada, kasutame ajutise iseloomuga lahendusi – seejuures eelistame võimalusel värvimise asemel muid liikluskorraldusvahendeid.

Selleks, et jalgratas oleks mugav kasutamiseks, peab seda olema mugav ka kodu juures parkida. Ka sellele oleme mõelnud, korteriühistutel on võimalus taotleda toetust rattamajade rajamiseks. Liiklusohutuse seisukohast ei ole jalgratturite jaoks ka vähemtähtis 30 km/h piirkiiruse laialdasem rakendamine linna tänavatel.

Ei 100 ega 100 miljoni euro eest saa Tallinn valmis. Küll saab iga sellise algatuse ja programmiga sammukese lähemale mõnusama linnaruumi ja puhtama elukeskkonnaga ning tervislikult liikuvaks pealinnaks muutumisele. Suvel jõuab veel nii mõnigi laps ratturi juhikoolituse läbida ning lapsevanem jalgratta talle soetada, et sügis tuleks juba uutmoodi kooliteega. Kooliaasta lõpu puhul küll pisut naljakalt kõlav üleskutse, aga tulevikku vaatavalt siiski: kiiver pähe ja rattaga kooli!