Kinnisvara hinnad on Eestis viimase kümne aasta jooksul kasvanud pea 150%. Oleme Eestis üldiselt väga omaniku usku ja seda paistab ka Tallinna kesklinna vanem olevat, kirjutab sotsiaaldemokraatide Põhja-Tallinna osakonna juht Joosep Vimm EPLi arvamusloos.
Tallinna kesklinna vanem Monika Haukanõmm kirjutas oma 29. märtsil EPL-is avaldatud arvamusloos, et keskmisest pensionist jagub vaid väikese korteri üürimakseteks ning et linn (või riik) võiks aidata luua fondi, mille abil inimesed saaksid üürimaksete kaudu korteriomanikeks. Seejuures kumab loost läbi seisukoht, et avalikul sektoril ehk ka linnal pole asja sekkuda kinnisvaraturgu. Lahendus peituvat justkui turus endas.
Probleemipüstitus algab õigest kohast – üüri- ja kinnisvarahinnad on Tallinnas kõrged, eriti elanikkonna vähekindlustatuma osa jaoks. Tuletan siinkohal meelde, et 2019. aasta andmetel oli Tallinnas töötajaid veidi üle 250 000. Aasta varem kirjutas Ärileht, et neist üle 41 000 teenib alampalka või alla selle ehk umbes 16,5%.
Kinnisvara hinnad on Eestis viimase kümne aasta jooksul kasvanud pea 150%. Oleme Eestis üldiselt väga omaniku usku ja seda paistab ka Tallinna kesklinna vanem olevat. Kuid omamisest olulisem on kodu olemasolu – igaühe kindlus, et tal on eluase, ükskõik, millises eluetapis või kui väike või suur ta sissetulek on.
Pindu teise silmas näeb, palki enda omas mitte
Tallinnal on munitsipaalehitusega tõsised probleemid ja esimese sammuna peaks linn alustama seaduse täitmisest. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel ootab eluaset Tallinnas sadu inimesi, kes on järjekorda kantud. Sellega ei ole aga linna kohustus täidetud, sest inimesed pole endale vajalikku eluaset saanud.
Kokku on Tallinn munitsipaaleluruumi järjekorda võtnud pea 2500 inimest. Kõige suurem osakaal linnalt eluruumi taotlejaid on Põhja-Tallinnas – pea 14 inimest 1000 elaniku kohta. Statistikakogumiku “Tallinn arvudes 2020” andmetel anti üürile kogu linnas 2019. aastal aga vaid napilt üle 400 korteri. Seadus ja linn on seadnud kriteeriumid, mille alusel inimene endale eluruumi taotleda saab, kuid enamiku jaoks tähendab see vaid järjekorras ootamist.
Meil on vaja rohkem munitsipaal üürimaju nii neile, kes sotsiaalsetel põhjustel ei saa endale kinnisvara osta või tänase turuhinnaga üürida, kui ka neile, kes on näiteks raske puudega. Kodu peab inimesel olema.
Alustama peame muidugi nendest, kes ühiskonnas kõige nõrgemad ja haavatavamad ning kelle Tallinna linn täna on hätta jätnud. Edasi peame mõtlema ka noortele, kes just iseseisvat elu alustamas ja noortele peredele ning eakatele. Kõigile tuleb tagada eluase ja loota, et selle lahendab vaid kinnisvaraturg, on rumalus. Linn peab siin oma juba võetud kohustused täitma ning tõesti mõtlema pikaaegsematele lahendustele.
Helsingis elab iga seitsmes inimene linnale kuuluval eluasemel. Erinevalt Tallinnast on põhjanaabrid teadlikult tegelenud ka sellega, et vältida sotsiaalset segregeerumist. Nii on munitsipaaleluruumid rajatud erinevatesse piirkondadesse segamini eraomandis oleva kinnisvaraga.
Sellega vähendatakse slummistumise riski ning lõimitakse kõik linlased sidusamasse kogukonda. See tähendab, et linn peab vältima ühe probleemi lahendamisel teiste probleemide loomist.
Üürihindadele lagi
Lahendus ei pea seisnema vaid linnale endale kuuluvas elamufondis. Mitmes Euroopa riigis tervikuna või suuremates linnades on üürihindadele mõistlikud piirid seatud. Muidugi peab jääma kinnisvara omanikule võimalus selle omamisega seotud kulud katta ning ka piisavaks kasumiks – keegi ei saa eeldada, et kõike siin elus vaid heast südamest tehtaks. Küll aga on kodu miskit, mille kättesaadavus ei peaks sõltuma turu tõmbetuultest.
Meil ei ole mingeid piire seatud üürihindadele ja nii kasvavadki need kõrgustesse, kus paljudel linlastel rahaline võimekus sellest enam üle ei käi. Kui vaja, peab Tallinn taotlema selleks seadusemuudatust, et oma üüriturgu korrastada. Kindlasti on võimalik siin võtta eeskuju Euroopa linnadest, kus sellised mehhanismid juba toimivad.
Lisaks hakkas sel aastal kehtima võlaõigusseaduse muudatus, millega üürniku olukorda turul veelgi halvendati. Kirjutasin sellest möödunud aasta lõpul ERRi arvamusportaalis.
Loeme jätkuvalt uudistest puuküürnikest, kelle tõttu väidetavalt seadust muutma hakati. Paraku muudatused seda probleemi ei adresseerinud, ebasoodsamasse olukorda sattusid aga tavalised, korralikud üürnikud.
Oleme Eestis jätkuvalt omamise usku. Paraku ei saanud kõigist meist taasiseseisvumise järel omanikud. Peale on kasvamas uus põlvkond, kellel kasvavate kinnisvarahindade tingimustes on aina keerulisem saada kinnisvara omanikuks.
Üüriturult kodu hankimine muutub samuti aina kallimaks, eriti meie pealinnas. See on kasvav ebavõrdsuse probleem, mida turg ise ära ei lahenda. Eluase peab olema aga tagatud kõigile!