Noorte Sotsiaaldemokraatide peasekretär Joosep Vimm kirjutas vastuse Riina Solmani artiklile, et lapsevanematele tuleks anda lisahääl.
Põhiseaduse § 1 ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik. Kaasaegse demokraatliku riigikorra üks olulisi aluseid on üldine ja ühetaoline hääleõigus. See tähendab, et üks inimene võrdub ühe häälega. Nii nagu rikkus või haridus ei anna valimistel hääli juurde, ei ole kuidagi aktsepteeritav, et laste arv annaks valimistel suurema häälte hulga.
Hääletamine on valija õigus väljendada oma poliitilist tahet. Andes lapsevanematele nende alaealiste laste võrra rohkem hääli, ei anna see võimalust väljendada laste tahet. Nii võimendub vaid vanemate tahe. See aga on vastuolus demokraatlikku proportsionaalse esindatuse põhimõttega. Tulemuseks oleks olukord, kus teatud juhtudel üks inimene võrduks kahe või enama häälega.
Valimisea kehtestamine on küll demokraatia piiramine, kuid selle taga on põhjendatud eeldus, et teatud küpsusastmest alates on inimene võimeline tegema kaalutletud valikuid. Kui rääkida demokraatia laiendamisest ning noorte ja laste häälte toomisest valimistele, siis peaksime alustama hoopis teisest debatist. Kohalike omavalitsuste valimisiga on alandatud. Peaksime alandama ka Riigikogu valimistel valimisea kuuteistkümnele eluaastale.
Valimisea langetamine
Rääkides tõelisest demokraatiast, peaksime aga hakkama arutama paindliku valimisea sisseviimist kõigil valimistel. Kui üldine valimisiga seada 16. eluaastale, siis noorematele võiks anda võimaluse väljendada oma kindlat tahet ja soovi valida. See tähendaks, et kõigil ei oleks valimisõigust sünnist, aga registreerides end omal tahtel valijaks, võiksid noored ka enne 16. või 18. eluaastat valimistel oma hääle anda.
Niisuguse süsteemi on välja pakkunud näiteks J. Tremmel ja J. Wilhelm artiklis “Democracy or Epistocracy? Age as a Criterion of Voter Eligibility.” Eestis võiks registreerimine tähendada iseseisvat külastust valimiskomisjoni, kus noor ametnikule oma selget tahet väljendades saaks kantud valijate nimekirja. Seeläbi laiendame demokraatiat, mitte ei koonda valimisõigust teatud huvigruppide kätte.
IRL-i agenda
Riina Solmani ettepanek klassifitseerida Eesti valijad kahte klassi – kõrgema häälekoefitsiendiga lapsevanemateks ja madalama koefitsiendiga ülejäänuteks – ei ole ühestki otsast demokraatlik ega kanna põhiseaduse vaimu. Eesti rahva säilimise mure taha peitunult paistab välja hirm jääda allapoole valimiskünnist. Suurendades neile sobiva valijagrupi kaalu elektoraadis loodab pr Solman ilmselt kunstlikult tõsta IRL-i toetust.
Kui aga küsida, kas eesti rahvas jääb püsima, siis julgen kinnitada, et jääb. Eestlased on visad läbi rühkima ka kõige raskematest aegadest. Mina arvan, et eestluse edu pant ei ole mitte stagnatsioon rahvuse konserveerimine, vaid võime kohaneda muutuvate oludega ning areneda kaasaegse rahvusena. Kaasa saame me sellele aidata laiendades ja süvendades demokraatiat, mitte minnes tagasi 19. sajandi seisusliku riigikorralduse juurde.