Joosep Vimm: Niigi üle poole tudengeist töötab – kui hariduse eest maksma ka peaks, jääks üldse ülikooli astumata

Hoolimata riigi lubadustest iga-aastaselt ülikoolide rahastust tõsta jääb see veel pikaks ajaks samale tasemele. Inflatsioon sööb aga selle väärtust aasta-aastalt, kirjutab Noorte Sotsiaaldemokraatide president Joosep Vimm.

Algusest peale poolikuna tehtud kõrgharidusreform pani ülikoolid rahaliselt raskesse seisu. Täna on mõned rektorid hakanud taas tasulisele kõrgharidusele mõtlema.

Tasuta kõrgharidus Eestis peab jääma ning selle kättesaadavust tuleb oluliselt parandada. Meie oma inimesed, meie noored on kõige olulisem vara, millesse investeerida. Niigi piiripeal hädavaevu töötavat kõrgharidussüsteem vajab täiendavat rahastust ning tudengid sotsiaalseid garantiisid.

Üle poole üliõpilastest töötab tänase tasuta kõrghariduse kõrvalt. Kaks kolmandikku töötavatest tudengitest teeb seda, et katta oma elamiskulud. Kui ülikoolid hakkaksid õppemaksu küsima, võib see sundida paljusid majanduslikult vähemkindlustatud üliõpilasi haridustee jätkamisest loobuma.

Riigikogu avaistungil peetud kõnes kritiseeris president Kersti Kaljulaid, et üha enam sõltub noorte hariduse kvaliteet vanemate rahakotist, aga nii ei peaks see olema. Tema rääkis küll üldharidusest, kuid põhimõte, et vanemate rahaline olukord ei tohi mõjutada noore inimese võimalusi saada kvaliteetset haridust, laieneb ka kõrgharidusele.

Vaesus hakkab taastootma

Kui riik sunnib ülikoolid olukorda, kus neil ei ole enam muud võimalust, kui nõuda tasulise kõrghariduse taastamist, satuvad paljud meie noored sotsiaalsesse nõiaringi. Selle tulemusena hakkaks nii madal haridustase kui ka vaesus end aina kindlamalt taastootma. Lisaks sotsiaalsele ebaõiglusele on siin ka täiesti majanduslik komponent. Kui meie keskmine haridustase langeb, kaotab Eesti majandus konkurentsivõimet. See aga taastoodab juba kogu riigi vaesust.

Juba täna on vaja läbi viia õppelaenureform, mis kohtleks õppelaenu osana tudengi sotsiaalsetest garantiidest. See tähendab mitte tarbimislaenu, vaid riikliku investeeringuna üliõpilastesse. Selle võtmine peab vajaduse korral aitama tudengil õppimisele keskenduda. Praegune 5%-se aastaintressiga kuni 2500-eurone laen ei teeni üliõpilaste huve. Rääkimata sellest, et iga tudeng peab leidma kaks käendajat. Võrdluseks pakutakse põhjamaades oluliselt suuremat õppelaenu ilma tagatiseta ja aastaintressiks on vaid 0,16%.

Puudulikud sotsiaalsed garantiid

Üle ega ümber ei saa riigi otsesest rahalisest panusest kõrgharidusse. Täiendavat rahastust on vaja nii ülikoolidele kui ka üliõpilaste teisteks sotsiaalseteks garantiideks peale õppelaenu. Rääkida tasuta kõrghariduse läbikukkumisest on vale mitmel põhjusel. Esiteks on tasuta kõrgharidus vaid mõned aastad kestnud ja teiseks pole kõrgharidusreformi lõpuni läbi viidud. Probleemiks pole tasuta kõrgharidus, vaid tudengite sotsiaalsete garantiide puudujääk ja riigi vähene huvi tagada ülikoolidele vajalikul tasemel rahastus.

Valitsus peab prioriteete seadma. Mind aga hirmutab, et tänane valitsus armastab parandamise asemel lõhkuda ja pikaaegsete lahenduste asemel lohakat hoogtööd. Paljud haridusalased küsimused omavad pikaajalist mõju ning ei tooda alati kiiret poliitilist kasu. Eesti tulevikule mõeldes peab juba tänane valitsus hakkama rohkem meie noortesse investeerima. See on investeering, mis toob palju tagasi. Seda nii noorte heaolu kui ka majanduslikku kasu näol.

Joosep Vimm: niigi üle poole tudengeist töötab – kui hariduse eest maksma ka peaks, jääks üldse ülikooli astumata