Joosep Vimm: riik peab üüriturul nõrgemat osapoolt kaitsma

Riigikogu peab hoolikalt kaaluma, et ta üürnike olukorda ei halvendaks. Igaühel meist on õigus kodule ja keegi ei peaks olema sunnitud seda kellegi teise ebaõiglaselt suure kasumi hinnaga endale hankima, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige Joosep Vimm ERR-i arvamusportaalis.

Riigikogu jätkab võlaõigusseaduse muutmise arutamist, et kirjutada ümber seni kehtinud reeglid üürisuhete sõlmimisel. Juba üpris kaua on räägitud, et n-ö puuküürnike probleem vajab lahendamist. Igati loogiline oleks, et riigikogu selle probleemi ka kuidagi lahendaks, sest omanikel jäävad selliste üürnike puhul tihti käed lühikeseks.

Kui lugeda, mida eelnõuga muuta kavatsetakse, siis selgub, et väga paljut. Ainult, et puuküürnike probleemiga eelnõu ei tegele. Tundub, et seadusekirjutaja pole osanud leida head lahendust tegeliku murega tegelemiseks ning on otsustanud hoopis omanikutulu suurendamise ette võtta.

Kes kaitseb nõrgemat?

Miks meil üldse on vaja seaduses üürisuhteid reguleerida? Kas turg ei võiks seda lõpuni ise reguleerida? Paraku näitab praktika nii meil kui ka mujal, et üürileandja on ülekaalukalt tugevamas positsioonis, kui endale eluaset otsiv inimene. Sarnasel põhimõttel on riik võtnud tasakaalupunkti otsija rolli töösuhetes.

Juba praegu on meil kinnisvaraturul kujunenud praktika, et omanik tellib teenuse ehk maakleri ja klient peab selle üldjuhul üürihinnale täiendavalt kinni maksma. Kui nüüd seaduseelnõu läbi läheb oma esialgsel kujul, saab omanik hakata üürile otsa laduma ühistu remondifondi ja laenumakset, korteri loomulikku amortisatsioonikulu jne.

Lihtsalt ja loogiliselt on üürihinna sisse arvestatud omaniku kulud, sh kinnisvara ja sisustuse soetamine ja ülalpidamine ning amortisatsioon – omamisega kaasnevadki kulud. Lisaks soovib omanik saada ka tehingust kasumit, mis samuti üüri hulka arvestatud.

Loomulik on ka see, et igaüks maksab lisaks enda tarbitud teenuste eest ehk vee, kütte, elektri, jäätmeveo jms eest. Kui sellele lisaks peab üürnik hakkama tasuma korteri ja kogu maja remondi eest, suurendame ainult üürniku kulu ja omaniku tulu. Raske on uskuda, et üürihinnad selle võrra langema hakkaksid.

Äsja juhtisid sotsiaaldemokraadid üürisuhteid reguleerivale seaduseelnõule tähelepanu ka riigikogus ja tegid muudatusettepanekud, millest esimene kaitseb töö kaotanud üürnikke huvisid ja teine kaotab eelnõust sätte, mis annaks omanikule õiguse nõuda üürnikult korteri remondi tegemist.

See on oluline, sest nõrgemat osapoolt peab riik kaitsma. Minu meelest oleks tulnud minna aga veelgi edasi ja öelda selge “ei” kinnisvara parendamise kulude üürniku kanda jätmise võimalusele. Niisamuti peaks üüri ülemäärast tõstmist täpsemalt reguleerima, mitte seda oluliselt lõdvendama.

Võta või jäta

Me oleme Eestis väga omaniku usku. Kui nüüd täpne olla, siis omamise usku. See tähendab, et enamasti on üürnikeks inimesed, kes ühel või teisel põhjusel ei saa või kellel ei ole mõistlik elamispinda omada.

Väga tihti on ajendiks inimese majanduslik olukord, olgu see noorest east või muidu madalast sissetulekust tingitud. See tähendab, et üürnik on olukorras, kus ta peab üürima, et tal oleks kodu.

Nii nagu tööturul, reguleerime ka üüriturul suhteid eelkõige just nende osapoolte kaitseks, kellel iseend keeruline kaitsta või kes on olukorras, kus neil pole muid valikuid kui etteantud tingimustega nõustuda. “Poolte kokkuleppel” tähendab igapäevases praktikas aga seda, et üks pool annab ette valmis lepingu, mis on nõrgemale osapoolele komplektina “võta või jäta”.

Selleks, et ebamõistlik koormus ei jääks sellistes tehingutes ühiskonnas nõrgemate kanda, peab riigikogu hoolikalt kaaluma, et ta üürnike olukorda ei halvendaks. Igaühel meist on õigus kodule ja keegi ei peaks olema sunnitud seda kellegi teise ebaõiglaselt suure kasumi hinnaga endale hankima.

Riik võiks kaaluda hoopis, kuidas kaitsta ootamatult töö kaotanud üürnikku ka väga jäikade tähtajaliste lepingute puhul. Eriti terav probleem on see just majanduslikult keerulistel aegadel nagu praegu, mil koroonaviiruse leviku taustal on terved sektorid suure surve all ja kokku kukkumas.

Joosep Vimm: riik peab üüriturul nõrgemat osapoolt kaitsma