Kadri Kõusaar: ärme räägime ainult august!

Kõige tähtsamat fakti rootslaste seriaal isegi ei maini. Kus on ametnikud, kes võltsisid sertifikaate, küsib filmirežissöör ja sotsiaaldemokraat Kadri Kõusaar EPL-i arvamusportaalis.

Henrik Evertssoni eelmisel nädalal esilinastunud dokumentaalsari „Estonia – leid, mis muudab kõike” on ambitsioonikalt pealkirjastatud. Sari annab hea kronoloogilise ülevaate katastroofile vahetult järgnenud sündmustest ja ajaloolisest kontekstist. See võib olla õpetlik materjal nooremale vaatajale, kes ei pruukinud Estonia huku ajal veel sündinudki olla.

Näiteks selgitatakse, kuidas kujunes hauarahu seadus ja kuidas esialgne plaan alus koos ohvritega üles tõsta muutus äkki kavaks Estonia betooniga katta. (See kava küll ei teostunud, kuid tuhandeid tonne liiva ja kive suudeti alla visata küll, samuti keelati vrakile sukeldumine.) Estonia on maailmas ainus laevavrakk, mille juurde sukeldumine (isegi robotiga, piirivalve kontrolli all ja rangelt mitte midagi puudutades) on tehtud kriminaalselt karistatavaks.

Estonial hukkunute lähedaste ja ellujäänute mälestused on alati liigutavad ja verdtarretavad ning näitavad eredalt, et Estonia haav pole veel kinni kasvanud.

Kaadrid, mida ei kasutatud

Aga kas rootslaste dokfilm on väärt ajakirjandus, eriti pealkirjas väljahüütu poolest? Kas nende leid muudab kõike? Olles ka ise mõelnud Estoniast filmi vändata, julgeksin väita, et ei muuda..

Jah, laevakerest leiti nelja meetri kõrgune ja kõige laiemas kohas 1,2 meetri laiune rebend.

Kuid nagu hiljem selgus, on tegu peaaegu õpikunäitega sellest, kui tähtis on montaaž. Tähendust ei kanna ainult need kaadrid, mida on kasutatud, vaid paraku ka need, mida ei kasutatud. Sest nendest moodustuks hoopis teistsugune pilt.

ETV „Pealtnägija” paljastas, et filmitegijad näitasid nn musta materjali Eesti ekspertide grupile, kuhu kuulusid Tallinna tehnikaülikooli vanemteadur ja laevaehituse doktor Kristjan Tabri, Baltic Workboatsi juht Märten Vaikmaa, laevaehituse magister Ingmar Pill ning vahitüürimees ja merendusekspert Tauri Roosipuu. Nende sõnul on lõppmontaažist välja jäänud veel üks vigastus: mööda keevisõmblust olev laeva plaadistus on pikuti lahti rebitud nagu paber.

Roosipuu hinnangul on see rebend paar meetrit pikk ja mitukümmend sentimeetrit lai. Ja see vigastus õõnestab otseselt ühe kokkupõrke stsenaariumit, mida filmitegijad püüavad meeleheitlikult esile tuua. Nende endigi küsitletud eksperdid põhimõtteliselt välistavad nii plahvatuse stsenaariumi kui ka kokkupõrke allveelaevaga.

Kui tähele panete, siis teadlased ja insenerid väljendavad end filmis suhteliselt ettevaatlikult – julgete väidetega tulevad lagedale ainult erialase hariduseta kõnelejad. Emeriitprofessor ja Estonia rahvusvahelise uurimiskomisjoni liige Jaan Metsaveer, kes tõenäoliselt samuti rääkis juttu, mis režissöörile ei sobinud, on aga monteeritud suisa nii robustselt, et teda katkestatakse poolelt lauselt. (Õnneks andis Eesti meedia Metsaveerele sõna. Tema ja teised eksperdid küll rõhutavad, et lisauuringu võib teha, kuid tõenäoliselt põhjustas rebendi 12 000-tonnise vraki kokkupõrge mere põhjaga.)

Rootslaste doksarja teene

Doksarja teene võib olla see, et tõesti avatakse uus ametlik (ja seejuures sõltumatu) uurimine. Rootsi kommertsseriaal suutis seda, mida ei suutnud omaste organisatsioonid ja isegi kohtulikud nõudmised. Mäletatavasti ei suutnud ei Taavi Rõivas ega ka Jüri Ratas kirjutada isegi ühte kirja omaste juriidilisele esindajale, vaid seda põrgatati aastaid ühest ametkonnast teise.

Aga palun ärme uurime ainult auku!

Kaudselt on ju ka „Estonia – leid, mis muudab kõike” ise vajunud ühe vandenõuteooria auku, viies sellega fookuse eemale tegelikelt vastutajatelt ja potentsiaalsetelt süüdlastelt.

Nimelt ajas augu ja allveelaeva teooriat teiste hulgas Stefan Torssell oma teoses „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk” (2016, ee 2018). Minu jaoks diskrediteeris see muidu suurepärast analüütilist raamatut. Põhimõtteliselt kuni viimase peatükini on Torssell väga loogiline ja nõelterav, kritiseerides Rootsi poliitikuid ja merelaevandusametnikke. Turvastandardid olid igal pool alla lastud, sest tähtsam oli omanike kasum. Südametunnistusega laevandusametnikke, kes juhtisid tähelepanu ro-ro-parvlaevade ohtlikkusele, lasti lahti ja ignoreeriti. See oli süstemaatiline.

Kõige tähtsam fakt

Estonia ehitati 1980. aastal rannikusõidulaevaks. See on minu arust kõige tähtsam fakt ja seda rootslaste seriaal isegi ei maini. Kus on ametnikud, kes võltsisid sertifikaate, ja kuidas nad oma tegevust põhjendavad?

Kui 1993. aastal sai Estonia omanikuks Eesti lipu all sõitev Estline (omanikeks võrdselt Eesti riik ja Rootsi firma Nordström & Thulin), siis oli Soome laevandusinspektsioon teinud paberid ümber, justkui see oleks avamerekõlblik laev. Ise olid soomlased Estoniat kasutanud üksnes rannikulähedasteks sõitudeks, milleks see oligi ehitatud. Nüüd aga muundus kerge jakk äkki tõhusaks talvemantliks. Midagi ümber ei ehitatud ega lisatud, välja arvatud uued baarid ja poed…

Estonia poleks tohtinud sellisel liinil liikuda!

Jah, on hea uurimist puhtalt lehelt alustada, aga siis võiks ka uurida, miks anti rannikusõidulaevale avameresõidusertifikaat, miks Nordström & Thulin ignoreeris sertifitseerimisfirma Veritase antud soovitust ehitada veekindel uks vöörirambi taha (see oli just see puuduv x võrrandis, miks Estonia polnud avamerekõlblik) ja miks siis Veritas omakorda lubas liinile ajutise litsentsiga laeva. See oleks umbes sama, kui lubataks reisijaid vedada bussiga, mis pole tehnilist ülevaatust läbinud. Ent Prantsusmaa kohtus üle 20 aasta väldanud protsessist saime aru, et justkui võis… Veritas (tollaste seaduste järgi?) ei teinud midagi valesti, vähemalt juriidilises mõttes.

Kui Estonia hakkas Eesti lipu all sõitma, loobus laeva tehnilise olukorra eest vastutanud Nordström & Thulin lepingust maailma tuntuima hüdrosüsteemide tootja MacGregoriga, kes hooldas ka Estonia vöörikonstruktsiooni. Rootslased tahtsid raha kokku hoida ja panid sama tööd tegema Estonia eestlastest meeskonna. Seda eestlased tegidki, kuid kiirustades, oskamatult ja lohakalt. (Vt Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk” lk 71)

Laeva eelmise käitaja Wasa Line’i soomlastest meeskond oli taotlenud nii visiiri tihendite kui ka rambi tihendite vahetust. Samuti oli pandud vajaliku tööna kirja rambi vasakpoolse hinge parandus. Ent uus omanikfirma Nordström & Thulin lükkas remonti aina edasi ja edasi, sest iga liinilt kõrval oldud päev tähendas ju kaotatud raha! Pealegi oleks lisatõke võtnud autotekilt ruumi vähemaks – sinna oleks mahtunud vähem autosid, seega oleks see olnud vähem kasumlik (vt „Estonia ehitaja versioon: laeva parem külg võis lekkida”, Eesti Ekspress, 28.9.19).

Fakt on, et Estonia puhul püüdsid kõik (ja püüavad siiani) vastutust enda õlult veeretada. Ühele augule keskendumine hägustab üldist pilti. Auk peitus Estonia puhul kogu asja-ajamises. Kui raha on olulisem kui turvalisus, siis on vaid aja küsimus, millal tuleb õnnetus.

Kadri Kõusaar: ärme räägime ainult august!