Oli 2009. aasta suvehakk. Üks hea kolleeg, noor teadlane Ameerika Ühendriikidest, soovis tulla paariks nädalaks Tartusse uurimistööd tegema. Regulaarlennud Tartu lennujaamast ei olnud veel alanud ning ma ei taibanud talle anda soovitust “Lenda Tartusse”. Tema omakorda ei taibanud kahelda selles, et tuntud ülikoolilinna mõned lennukid lendavad. Nii tippiski ta pileti broneerimisel ühele reale oma pärapõrgu Ameerikas ja teisele Tartu. Ja lendaski.
Just nii mõtleb inimene, kellel on vaja tulla Tartusse, selleks, et kokku saada siinse äri- või uurimistöö partneriga, jõuda siia konverentsile või huvireisile. Ka mulle endale ei meenu, et ma oleks pidanud tööalaselt reisima kohta, millest lennujaam oleks olnud kahe-kolme tunni tee kaugusel. Suuremad rahvusvahelised konverentsid korraldatakse lennuühenduse sõlmpunktides ning selleks ei kvalifitseeru alati ka Tallinn, mis sest, et lennujaamas on imearmsad rahvariidetriipudes istmed.
Pealkirjas toodud rehkendus küsib, mis siis saaks, kui Eesti kaardil oleks Tallinna kõrval teine rahvusvaheline lennuvärav Tartus. Kas juhtuks nõnda, et Tallinna lennujaam kaotaks selle osa klientidest, kes saabuvad praegu Tartust bussiga, rongiga ja autoga Ülemistele? Kas see nõrgendaks Tallinna lennujaama positsiooni sedavõrd, et ka pealinn kaotaks oma olulised ühendused?
Kui arvutusi teha lühiajaliselt, siis naaberlennujaamad ilmselgelt mõjutavad üksteise reisijate arvu. Pikemas perspektiivis on aga liikumisvõimalused ja liikumisvajadused vastastikku võimenduvad tegurid. Kui Tartusse on asja, siis otsitakse võimalusi siia tulla. Kui Tartu on ühendatud, siis saab siin veel rohkem tegelda nende asjadega, mis siia lendamise vajadust kasvatavad.
Järelikult ei saa valida, kas tegelda muna või kanaga. Jah, iga “lendav tartlane” võiks juba täna kaaluda, kas ta oma lennuvalikuga saaks toetada praegust õhkõrna Tartust lendamise võimalust (vastavalt soovitusele, mille eelmisel Tartu Linnavolikogu istungil andis Tallinna Lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov). Kuna tänaste Tartu lendude ajagraafik ei võimalda aga jätkulendudele jõuda, siis üksnes patriotismist ei piisa.
See, et ühe Euroopa perifeerse riigi perifeerias asuv Tartu Ülikool figureerib maailma mainekate ülikoolide pingeridades headel positsioonidel, on suurepärane saavutus. Sellel rajal püsimiseks vajab Tartu lennuühendust. Tunnen küll ise paremini teadusmaailma, kuid julgen arvata, et sama seose võib üle kanda igasugusele rahvusvahelise komponendiga ettevõtlusele Tartus ja tema laiemas regioonis.
Asetame nüüd Tartu veel laiemasse transpordivõrku. Rail Balticu rong on läinud ja Tartu hääl jäi üsna vaikseks. Geograaf Hardo Aasmäe on isegi öelnud, et “läbi Pärnu kulgev trass kustutab Kagu-Eesti ära”. Kuna pärast kaklust rusikatega ei vehita, eriti veel, kui kakelda pole viitsinud, siis ei ole mõistlik täna trassivaliku küsimust uuesti avada. See Eesti riigi valik tõstab Pärnut Eesti asustussüsteemis esile. Tartlasena pole ma kade, et Tartu kõrval saab olema teine tugev regioonikeskus. Muretsema paneb perspektiiv, et pärast seda, kui riik on teinud oma läbi aegade suurima investeeringu, jäävad Tartu ja Kagu-Eesti endiselt isoleeritusse.
Kas Tallinn kardab Tartut kaotada? Kui Tartust saaks mugavalt rongiga Riiga, siis alustaks senisest suurem osa tartlastest oma lende sealt. Kui Tartust saaks lennata otse Riiga või Põhjamaade pealinnadesse, siis kasutaks Tallinna lennujaama väiksem osa lendavatest tartlastest. Tartu kindel sidumine Tallinn-Tartu “toru” otsa, olgu siis raudtee kiiremaks muutmine, Ülemiste terminali ehitus või siis maantee-ehitus, näivad olema riskideta valikud. Ärgem unustagem, et selle “toru” finantseerimine jääb Rail Balticu tõttu riigi jaoks tähtsuselt teiseseks.
Kas tartlased peaks laskma end selle ühe ja ainsa toru otsa mängida? Teadmata, mis saab Tallinna ühendustest, ei pruugi see üldse olla õige toru. Minimaalne programm, mis võimaldaks riske hajutada ja kõlaks Tartu asukohast lähtuvalt loogiliselt, oleks raudteeühendused Riia ja Tallinna suunal, neljarealine maantee pealinna ning Tartust lähtuvad lennud vähemalt ühte Põhjamaade sõlmlennujaama. Suurprojekt Rail Baltica on Eestile vajalik ainult siis, kui uued liikumisvõimalused saavad olema kättesaadavad kõigile Eesti keskustele.
Tartu Linnavalitsus on hiljuti teinud suurt tööd, et lennuliikluse soodustamise ja toetamise võimalused läbi analüüsida. Mõistagi ei oleks see odav lõbu, aga just seda Euroopas taoliste linnade maailmaga ühendamise eesmärgil tehakse. Kui see tõepoolest on Tartu lennuühenduste tagamiseks ainus tee, siis võimalik, et meil tulebki näha seda kui üht linna majandust elavdavat suurinvesteeringut.
Kõigepealt peaksime aga saatma pealinna sõnumi, et kui siinne teadus ja majandus saavad heade välisühenduste kaudu kasvamise võimaluse, siis kaks rahvusvaheliselt ühendatud linna tugevdavad Eesti majandust. Teisisõnu, siis lennataks igalt poolt (sealhulgas Tallinnast) rohkem ning kehtiks võrdus “Tallinn + Tartu = Tallinn + Tartu”.
Kadri Leetmaa
TÜ inimgeograafia teadur, Tartu Linnavolikogu liige