Ma tean omast käest, mida tähendab aastaid kestev kohtukadalipp. Süüdistus, kahtlus, avalik tembeldamine – ja seejärel pikk, närvesööv protsess, mille jooksul inimene elab justkui poolikus elus. Ja lõpuks polegi nagu vahet, millega see protsess lõpeb sest kahju – mainele, närvidele, perele – on selleks ajaks juba tehtud.
Seepärast vaatan ma erilise tähelepanelikkusega iga juhtumit, kus poliitiline vaidlus või ärapanemise soov jõuab kohtusse. Viimastel nädalatel on arutatud taas endise Nõo vallavanema ja Elva volikogu juhi Maano Koemetsa juhtumit. Küsimus ei ole selles, kas ta tegi midagi valesti või jättis töö tegemata. Küsimus on selles, kus ta «päriselt» elas ajal, mil ta täitis vallavolikogu esimehe kohustusi. Juba algus kõlab jaburalt.
Poliitikas on rivaalitsemine paratamatu. Kohalikul tasandil on see tihti isiklikum kui riigikogus. Kui aga poliitiline vastasseis soovitakse lahendada kriminaalmenetluse kaudu, siis muutub mängu kaal. Kriminaalasi ei ole lihtsalt vaidlus. See tähendab istungeid, tunnistajaid, ülekuulamisi, avalikku häbiposti, aastaid kestvat menetlust ja paraku ka roppu rahakulu. Isegi kui lõpptulemus on õigeksmõistmine, ei saa keegi tagasi neid aastaid ega kulunud närve.
Kus jookseb piir? Elukohateema ei ole olematu. Poliitiline turism on päriselt eksisteeriv nähtus. Ka riigikohus on rõhutanud, et omavalitsustel on õigus kontrollida elukoha registreeringute õigsust. Kuid samas on kohus toonud välja proportsionaalsuse põhimõtte: kontroll ei tohi muutuda eraelu põhjendamatuks lahkamiseks.
Kui kohtusaalis arutatakse, kust keegi ostis toitu või kus ta elektrit tarbis, siis oleme jõudnud piirini, kus õiguskaitse hakkab ise õigushüve kahjustama. Kas me tõesti tahame ühiskonda, kus poliitilise konkurendi vastu algatatakse kriminaalasi selleks, et mõõta tema ööbimiste geograafiat? Demokraatilises Eesti Vabariigis võiks olla see ikka valijate ehk kogukonna asi, keda valida. Kui kogukond leiab, et kandidaat ei ole päris oma, on neil selleks kõige demokraatlikum vahend – valimissedel.
Aga see kõik on teooria. Päriselus on inimene kohtus, protsess sõidab ja raha kulub. Inimesel, prokuratuuril, politseil, kohtul. Riigikogu isegi muutis vahepeal seadust pisut tervemõistuslikumaks ja seda kaasust saaks juba tõlgendada teisiti – aga ei. Kui oleme juba alustanud, siis peame ka lõpuni minema. Sorry, vanad, ei pea ja lihtsalt lõpetage ära!
Minu enda juhtum näitas, kui lihtne on juba ainult kahtlustuse varjus kujundada avalik arvamus enne, kui saabub süüdistus, rääkimata kohtu arvamusest. Nende vahel jääb igavik ja pole vahet, kas see kestab aasta või üheksa. Inimesele endale, tema perele on pauk pandud ja pole mingit vahet, kui jabur see kaasus on, ja paraku on ka avalikus ruumis mainekahju juba sündinud.
Kui probleem on selles, et elukohanõue on seaduses hägune, siis tuleb see veelgi selgemaks kirjutada. Iseasi, kas sellel tänapäeval üldse enam sisulist mõtet on. Õigusriik ei tähenda üksnes seda, et seadust täidetakse. See tähendab ka seda, et riigi jõudu kasutatakse mõõdukalt ja õiglaselt.
Ma ei soovi kellelegi seda teekonda, mille olen ise läbi teinud. Ja ma ei soovi, et Eesti poliitiline kultuur liiguks suunas, kus kohtusaalist saab järgmine kampaanialava. Kohus peab jääma kohaks, kus lahendatakse päris õigusrikkumisi. Poliitiline võitlus peab jääma sinna, kuhu ta kuulub – valimiskasti juurde.