Eelmisel nädalal toimunud Viljandi kutseõppekeskuse vilistlaskogul sai arutletud teemal, kuidas tõestada, et kutsehariduse omandamine ka juba peale põhikooli ei ole haridustee tupik. Eks ikka lugude ja inimeste kaudu.
Arutlesime sel teemal koolivennaga 1990. aastate algusest Vana-Võidus, mis praegu on üks Saunumi taustajõududest. Vaatasime teineteisele otsa ning kuidagi ei olnud tunnet, et oleme tupikusse sattunud.
Igal kevadel räägime sellest, kui tihe on lähiaastatel konkurents gümnaasiumidesse, ning lastel on kohutav stress ja pinge, mis kasvab veelgi, kui gümnaasiumi uksed jäävad suletuks.
Paljud noored ja lapsevanemad tunnevad, et kui gümnaasiumisse ei pääse, on midagi olulist kaotatud. Mina nii ei arva. Veel enam, minu enda elu- ja haridustee näitab vastupidist. 15-aastasena ei tea sa loomulikult, mida elult oodata, ja ka minu koolivalik oli seotud pigem emotsiooniga. Suuresti sõltumata erialadest oli minu kindel soov minna toona kooli, kus sai tegeleda ratsaspordiga.
Lõpetasin 1996. aastal Vana-Võidu kõrgema põllumajanduskooli tehnik-elektrimehaanikuna ja paraku tuleb tõdeda, et erialast tööd pole elus palju teinud, ometi andis see minu eluteele tugeva tõuke ja oluliselt laiema teadmiste- ning kogemustepagasi, kui oleksin saanud gümnaasiumist.
Hiljem lõpetasin ka kõrgkooli ja olgu siinkohal mainitud, et alles eelmisel aastal tegin koos vahva meeskonnaga läbi Tartu rakendusliku kolledži turismi tasemeõppe ja elukestva õppe näidisena on taskus ka selle kooli lõpudiplom.
Tänaseks juba 30 aastat kestnud tööelus olen olnud suurema osa ajast väikeettevõtja ning viimasel ajal keskendunudki suuresti turismindusele. Aja jooksul olen olnud mitmete suuremate ettevõtete ja asutuste strateegilise juhtimise juures, seda ka avalikus sektoris. Sealhulgas tegutsenud riigikogu liikme, Tartu abilinnapea ning nüüd Kambja vallavanemana.
Ei ole minu tegemisi kuidagi seganud see, et pärast põhikooli liikusin Viljandimaale kutseõppeasutusse, see ei ole takistanud ka ühtegi minu kursusekaaslast, kellest nii mõnigi on tänaseni erialasel tööl. Lisaks on meie seast sirgunud hulk ettevõtjaid ja kõik on oma elu sättimisega saanud pigem hästi hakkama.
Kas kutseharidus sulges mulle mõne ukse? Võibolla, aga ma pole seda märganud. Pigem vastupidi. Kutseharidus andis mulle praktilised oskused ja arusaamise, kuidas päriselu toimib. See ei võtnud minult ära võimalust minna kõrgkooli. Õppimine on saatnud mind terve elu ning jätkub tegelikult siiani.
Tänapäeva tööturg hindab järjest enam oskusi, ettevõtlikkust ja valmisolekut õppida. Diplomi kõrval loeb see, mida inimene päriselt teha oskab. Kutseõpe annab sageli eelise just seetõttu, et noor saab juba õppimise ajal praktilise kogemuse ja esimese ameti, ning seda sõltumata erialast.
Ka Eesti ettevõtjad ütlevad üha sagedamini, et puudus ei ole ainult kõrgharidusega inimestest, vaid eelkõige headest oskustöötajatest. Elektrikutel, ehitajatel, kokkadel, turismispetsialistidel, mehhatroonikutel, IT-spetsialistidel ja paljudel teistel on tänapäeval väga häid võimalusi nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tööturul. Oleme jõudnud faasi, kus tippspetsialist saab tihti rohkem palka kui tema otsene juht.
Oluline on mõista, et kutseharidus ei tähenda haridustee lõppu ja võib olla hoopis kõige targem algus. Pärast kutseõpet on võimalik jätkata rakenduskõrgkoolis või ülikoolis, luua oma ettevõte või minna kohe tööle ning saada väärtuslikku kogemust.
Haridus ja elutee valikud ei ole sprint, vaid maraton. Pole tähtis, millisest uksest sa alustad. Tähtis on see, et liigud ikka edasi, õpid ja arened. Seda saab alati teha nii oma eriala juurde jäädes kui ka uusi valikuid tehes.
Seepärast tahan siinkohal julgustada nii noori kui ka lapsevanemaid. Kui tee viib pärast põhikooli kutseharidusse, siis see ei ole varuvariant ega läbikukkumine ja seda suhtumist ei ole vaja kuidagi kultiveerida. See on reaalsuses üks headest valikutest, mis võib viia eduka karjääri, ettevõtluse ja kõrghariduseni. Samamoodi nagu võib, aga ei pruugi sinna viia tee pärast gümnaasiumi lõpetamist.
Julgen kinnitada, sest kuskilt otsast on minu enda elu selle ehe tõestus, kuna ma ei oleks 35 aastat tagasi Saaremaalt pärit väikeküla poisina elus ette osanud mõelda, milliseks kujuneb minu teekond. Arvan, et minu iseloom ning visalt ette võetud asjade lõpetamise oskus ja harjumused on justnimelt pärit Vana-Võidu aegadest, rääkimata elukestvatest sõprussidemetest, mis on tänu ühikaelule tugeva vundamendi saanud.
Ärgem küsige noorelt ainult seda, millisesse kooli ta sisse sai. Küsige parem, milliseks inimeseks ta tahab saada. On päris kindel, et kõige rohkem vajab Eesti häid inimesi, kes armastavad oma tööd, ja kutseharidus on kindlasti sellel teekonnal hea valik.
Kajar Lember: kutseharidus ei sulge uksi, see võib hoopis neid avada