Kajar Lember: tegelikult ju Ukraina toetamisel valikut pole

PiretSõda Ukrainas

Aasta tagasi ei oleks me keegi veel uskunud, et püsside ja tankidega sõda saab toimuma siinsamas Euroopas. Tegelikkuses muidugi kestab see juba aastast 2014, kui Vene väed Ukrainasse sisse marssisid, aga see jäi meie jaoks ikka veel kaugeks. Täiemahulise sõja algus eelmise aasta veebruaris aga tähistab juba uut õuduste ajajärku maailma ajaloos.
Paljud arvasid aastaid, et ei kunagi enam! Paraku on see sõda Euroopas toonud ka selle sõnumi taas kõrgete poliitikute huulile, kuid ikka ja jälle tekib küsimus, kas me mõtleme neid sõnu ikka tõsiselt.

“Minu arvates on Putin kurjategija, kes peab istuma vangis. Või kui ta on hulluks läinud, siis hullumajas.” Nii arvas üks Eestis elav kirjanik kohe peale sõjauudiste jõudmist meie teadvusse. Olen temaga väga nõus. Kui see, mis praegu Ukrainas toimub, pole sõjakuritegu ja genotsiid, siis küsiks: mis asi see on?

Nendest lausetest on varsti möödas aasta ja väga palju on maailmas muutunud. Viimase aasta jooksul teostatud terror vaba riigi ja selle kodanike vastu on lihtsalt õudne ja see ei jäta meile isegi mitte muud varianti, kui pakkuda ukrainlastele lisaks moraalsele toele veel relvi ja sõjamoona. Homme on võibolla juba hilja, sest mitmesuguste kaudsete ja otseste sanktsioonide rakendamine on küll ka ülioluline liigutus, kuid tõelise toeta, andmata laskemoona ja rasketehnikat, tundub seda ikka liiga vähe. Eesti on olnud toetava riigina ülitubli ja usun, et oleme seda ka edaspidi.

Nüüd räägitakse ka mitmel pool võimalikus rahust ja tõesti, läbirääkimised on ka olemuslikult kindlasti vajalikud, kuid seegi peaks olema inimestele kohale jõudnud, et kui Ukraina paneb relvad maha, siis pole enam Ukrainat ja varsti ka meid, aga kui Venemaa paneb relvad maha, siis lõpeb sõda.

Ehk selle haige sõja saab lõpetada vaid vene rahvas või Putini lähiring, kes seda aga teha ei taha, kuna miski ei ühenda inimesi rohkem kui ühised kuriteod.

Kahjuks saab see sõda lõppeda ainult ühtemoodi ja ma ei tea, kui palju saab ukrainlasi selleks hukka ja kui kaua see aega võtab, kuid see lõpp tuleb, sest nad peavad vastu. Neil ei ole muud varianti ja meil ei ole muud varianti. Euroopal ei ole muud varianti. Ukraina toetamiseks tuleb teha kõik, mis vähegi võimalik. Nemad täna seal surevad ka selle eest, et üks genotsiidi korraldav türann ei astuks sammugi edasi ka siiapoole! Kõik sammud selleks, et see sõda ei laieneks Ukrainast väljapoole, on odavad sammud. Kui sealt see piir käriseb, siis on päris selge, et makstav hind on oluliselt kõrgem!

Ukraina kaitsjad on kogu vaba maailma kaitsjad ja neid peab täna toetama, kui tahetakse ka homme vabas maailmas olla. Eesti koos teiste Euroopa riikidega peab tegema kõik selleks, et vastu võtta siia saabuvad abivajajad. Eesti on väike maa ja see ei ole kummist, aga teha nende siia saabuvate inimeste teemal sisepoliitilistest eesmärkidest kantud avaldusi on ikka paraku liig. Kui meil on korralduslikke probleeme, siis tegeleme nende lahendamisega, sest päris inimestele on vaja päris lahendusi.
Tulebki arvestada sellega, et suur hulk neist inimestest on põgenikud, kes tahavad esimesel võimalusel minna koju tagasi. Täpselt nii kaua, kui saame igati toetada, on see sõda tegelikult meie jaoks ikka kaugel. Kui Ukrainas peaks minema teisiti, on see sõda varsti meie kodus ning siis ei ole bürokraatia ja sõjapõgenike vastuvõtu suutlikkus enam üldse need probleemid, millest keegi siin rääkida tahab.

Putinistide Eestist eemal hoidmiseks on ainult üks tee: toetada ukrainlasi nii seal kui ka siin. Nii kaua, kui meil jõudu on. Sest kui meil seda jõudu ka ei ole, siis polegi ju tegelikkuses meil midagi… Praegu kaitstakse ikka meie ja Euroopa vabadusi küll suuresti liitlaste relvadega, aga siiski ukrainlaste eludega, ja uskuge: metalli ja püssirohu sinna saatmine ja inimestega siin tegelemine on mitu korda odavam kui Z-tähistusega metalli siia veeremine.

Artikkel ilmus 21. veebruaril Tartu Postimehes.