Kaljulaid ja Juske: rattateed on märksa lihtsamad kui neli rada Mäoni. Riigivalitsejad lubavad, aga ei üritagi

Kui hästi otsida, leiab midagi head ka kõige halvemas olukorras. Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni moodustamises midagi head muidugi pole, kuid isegi selles koalitsioonileppes oli vähemalt üks punkt, mida iseenesest võib tervitada, kirjutavad sotsiaaldemokraatidest riigikogu liikmed Raimond Kaljulaid ja Jaak Juske.

Peatükis „Transport ja taristu” on sõnastatud järgnev kokkulepe: „Edendame jalgratta kasutust läbi kergliiklustaristu arendamise. Toetame omavalitsusi jalgrattastrateegiate loomisel ja elluviimisel.”

Väga tore. Väga paljud inimesed, eriti noored, kindlasti toetavad mõtet, et riik paneks õla alla omavalitsuste mõttearendusele, kuidas muuta rattaga liiklemine ohutumaks ja mugavamaks. Tallinn on juba mitu aastat tagasi linnavalitsuse tasemel rattastrateegia kinnitanud. Tõsi, selle täitmine läheb esialgu vaevaliselt. Erilist entusiasmi selle ellu viimise suhtes praegune linnavalitsuse koosseis üles ei näita. Arvatavasti tuleneb see suures osas ka sellest, et mingit entusiasmi rattaliikluse suhtes ei ole poliitilisel tasemel (abilinnapea Kalle Klandorf) kui ka ametnikkonna poolt (transpordiameti sõnaosav eestkõneleja Talvo Rüütelmaa).

Esitasime küsimusi

Riigikogu liikmetena esitasime taristuminister Taavi Aasale mõned küsimused ülaltoodud koalitsioonileppe punkti täitmise kohta. Täpsemini tahtsime teada, milliseid omavalitsusi toetati rattastrateegiate loomisel ja ellu viimisel möödunud aastal, milliseid on kavas toetada tänavu ning järgnevatel aastatel ning kui suured olid rahaeraldised omavalitsuse kohta. Uurisime ka seda, mil viisil saavad omavalitsused jalgrattastrateegiate loomiseks ja ellu viimiseks riigilt rahalist toetust taotleda. Küsisime ka seda, kas ka pealinn Tallinn saab rattastrateegia ellu viimiseks toetust taotleda ning kas Tallinn on seda teinud.

Minister Aas saatis mitu lehekülge vastuseid, kuid nagu Jüri Ratase valitsusele omane -vastuseid oma küsimustele me muidugi ei saanud. Mis puudutab aastaid 2019 ja 2020 oli Aasal tuua mõned näited Tallinnast, mida soovi korral saab tõesti mõningal määral seostada Tallinna rattastrateegia ellu viimisega. Teisi omavalitsusi, millele riik möödunud aastal või sel aastal rattastrateegiate loomiseks või ellu viimiseks raha on eraldanud või kavatseb eraldada minister ei nimetanud. Ometi on koalitsioonilepe jõus nüüdseks juba peaaegu aasta aega. Mida täpsemini oodatakse.

Libises üle

Samuti libises minister üle küsimusest, mida peaks omavalitsused, kes soovivad rattastrateegia loomiseks või elluviimiseks vahendeid taotleda, tegema. Mis viitab sellele, et küsimuse esitamise ajaks ei ole ministeerium selle küsimusega tegelikult sisuliselt tegelenud.

Samuti jättis pikka aega Tallina abilinnapeana ning linnapeana pealinna juhtinud Aas vastamata küsimusele, kas Tallinn on rattastrateegia ellu viimiseks riigilt lisavahendeid taotlenud. Meenutagem, et minister Aas ja linnapea Kõlvart kuuluvad samasse erakonda.

Kahtlematult on see kõnekas. Näitab seda, et minister ei ole antud koalitsioonileppe punkti reaalse täitmisega veel tegeleda jõudnud ning pealinn omakorda ei ole üheksa kuu jooksul leidnud aega, et küsida riigilt täiendavaid vahendeid oma rattateede võrgustiku arendamiseks.

Et see asi edasi liiguks peab riik ühelt poolt läbi mõtlema ning omavalitsustele selgelt ütlema, mis mahus ja mil viisil neil on võimalik rattastrateegiate loomiseks ning ellu viimiseks toetust taotleda. Tallinnal on rattastrateegia, strateegia koostamise ning rattateede arendamisega on tegelenud ka Tartu.

Samas ei ole ühtegi põhjust, miks toetada ei võiks ka teisi Eesti linnu – Pärnut, Narvat ja teisi.

Hakaku tööle

Aga esmalt peab minister asja tõsiselt võtma ning tööle hakkama. Vastused, mis räägivad kõigest peale konkreetsete ja käegakatsutavate tegevuste ning eesmärkide, pole mingid vastused. Ja kui isegi Riigikogu liikmetel pole võimalik täpselt aru saada, kuidas riik kavatseb konkreetses küsimuses omavalitsusi aidata, siis omavalitsusjuhtidel on selle info kätte saamine veel keerulisem.

Imestama paneb see, et tegemist ei ole iseenesest mingi eriti keerulise küsimusega. Rattateede rajamine linnades on kõvasti lihtsam väljakutse kui neljarealiste maanteede ehitus või Muhu ja Saaremaa püsiühenduse loomine mandriga.

Tallinna linnavalitsus aga omalt poolt peab samuti tegutsema hakkama. Rattastrateegia on mitu aastat tagasi vastu võetud, selle ellu viimine vajaks aga palju aktiivsemat ja tõsisemat tegevust. Ning kui riik on lubanud lahkelt selle valdkonna tegevust toetada, siis tuleks nüüd võtta jalad kõhu alt välja ja minna küsima, kuidas lubatud raha kätte saab.

Kaljulaid ja Juske: rattateed on märksa lihtsamad kui neli rada Mäoni. Riigivalitsejad lubavad, aga ei üritagi