Juba mõnda aega käib ühiskonnas tuline debatt Eesti pensionisüsteemi saatuse üle. Põhjust selleks on küll ja veel. Isamaa peamine valimislubadus muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks jõudis kevadel koalitsioonileppesse ja nüüd lohisevad Keskerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond selle ideega kaasa. Pensionisüsteemi pea peale pöörav eelnõu jõuab ilmselt peagi riigikokku, sest võimuerakondadel on tuli takus, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Kalvi Kõva Pärnu Postimehes.
Jah, praegusel süsteemil on hulk lahendamist vajavaid kitsaskohti ja puudusi, kuid valitsuse pensioniplaaniga ei saa kuidagi nõus olla. Lubamatu ja ohtlik on ainuüksi see, et tervet ühiskonda otseselt puudutavaid muudatusi, mille tõeline mõju ilmneb 20, 30 või 40 aasta pärast, tahetakse kiirkorras läbi suruda. Puudub majandusliku ja sotsiaalse mõju analüüs või ei taheta seda rahvale esitada.
Kehtivat, kolmele sambale toetuva pensionisüsteemi valmistati sajandivahetuse paiku põhjalikult ette. Reform sai teoks tänu laiapõhjalisele kokkuleppele, et selleks, et inimesed tuleksid ka vanaduses toime ja pensionid tulevikus ei väheneks, tuleb pensionieaks säästa. Seevastu praegune valitsus leppis teise samba lõhkumise kokku kitsas ringis ja tagatoas, pidades silmas vaid poliitilist hetkekasu.
Esmapilgul on mõttel, et teise sambasse kogutu võib välja võtta, kindlasti jumet. Eriti, kui sinna juurde käib kaunis jutt, et inimesed saavad ise oma raha peremeheks ning vabaduse otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle. Juba on ennustatud, et pea pool teise sambaga liitunuist võib sealt väljuda. Osa neist ilmselt investeeribki kogutud raha mujale, mis on küll ilma professionaalse abita väga riskantne ettevõtmine, teine osa kulutab ära. Jällegi, kes teeb seda mõistlikult, kes mitte. Karta on, et arvestatav hulk inimesi oma vanaduspõlve peale ei mõtle ja ees ootab tarbimispidu. Võimalik, et sadade miljonite eurode eest.
Teise samba lõhkumine võib kaasa tuua kogu süsteemi lagunemise. Esimese ja teise samba ühine eesmärk on tagada, et pensionile jäädes saaksid inimesed vähegi elamisväärset pensioni, et nad saaksid ilma riigi abita hakkama. Kogumispension ei ole mõeldud raha korraga välja võtmiseks.
Kolm mõtet
- 1. septembril alanes pensionifondide haldustasu ja see parandab fondide tootlust.
- Kindlasti tuleb paindlikumaks teha kogumispensioni väljamaksete kord, näiteks inimese haigestumise korral.
- Kaalumisel on ka ettepanek, et riik panustaks kogumissamba maksetena rohkem madalapalgaliste töötajate tulevasse pensionisse.
Plaanitavad muudatused on kantud ühepäevamentaliteedist. Nad vaatavad täiesti mööda tõsiasjast, et meie ühiskond vananeb. Olukorras, kus tööealisi inimesi jääb üha vähemaks ja pensioniealiste arv aina kasvab, peaks valitsus hoopis soodustama pensioniks raha kogumist. Praegu on ta aga valmis ohverdama praeguste noorte ja nende laste tuleviku. Küsimusele, kuidas makstakse neile tulevikus pensioni, mis tagaks ka inimväärse toimetuleku, “reformijad” ei vasta.
Noorte õlule pannakse edaspidi suurem maksukoorem. Paratamatult tekib surve tõsta järsult pensioniiga ja tuua massiliselt sisse võõrtööjõudu.
Süsteemi lammutamine lööb valusalt just madalama sissetulekuga töötajaid, kelle jaoks on kogumispension peamine finantssääst. Seega on jutt sellest, et usaldame inimest ja lubame tal endal otsustada, küüniline nii noorte kui väikese sissetulekuga inimeste suhtes.
Nagu öeldud, ei ole praegune pensionisüsteem kaugeltki veatu ning seda tuleb paremaks ja tugevamaks muuta. Üks suur samm sai äsja astutud: 1. septembril vähenes pensionifondide haldustasu ja see parandab fondide tootlust. Augusti lõpul algatasid sotsiaaldemokraadid riigikogus nn tööandjapensioni eelnõu eesmärgiga laiendada vabatahtlikku pensionieaks kogumist. Kindlasti tuleb paindlikumaks teha kogumispensioni väljamaksete kord, näiteks inimese haigestumise korral. Kaalumisel on ka ettepanek, et riik panustaks kogumissamba maksetena rohkem madalapalgaliste töötajate tulevasse pensionisse.
Teise samba kallale minek on juba külvanud ebakindlust ja kahandanud inimeste usku riigi antud lubadustesse. Usaldus pensionisüsteemi vastu on osa laiemast rahva usaldusest riigi vastu. Pensionisambad on riigi antud pikaajaline lubadus. Tuleviku arvelt elamise ja praegustelt noortelt varastamisega ei saa leppida.