Suvised rängemad mõttetalgud seisnevad peamiselt selles, kas maasikate seast valida Sonatat või Asiat; kas kukeseeni peaks juba ostma või on lootust, et hind läheb soodsamaks; kuhu minna ujuma.
Siiski tuleb robinal uudiseid võimsatest ja ka jõledatest come back’idest, mis sunnivad küsima, kuidas tuleb ajalooga ringi käia. Ma ei mõtle siinkohal staararheoloog Indiana Jonesi, kes kadunud Kihnu Virve kombel rahulikult pensioni veeta ei oska.
Juunis toimus kaks põnevat sündmust. Esmalt avati kaitsemaagiliste rituaalide – mille sekka kuulus peapiiskop Urmas Viilma õnnistus – saatel Põltsamaa uuendatud lossikompleks.
Igaüks võib veenduda, et see on huvitav, mõnele ehk lausa provotseeriv lahendus. Juhtrolli mängis sisearhitekt Margit Argus oma bürooga, aga vähem olulisem pole ka näiteks Lumia, Puldi, Krista Sarve töö. Teatavasti sai see vägev kants 1941. aasta põlengus kõvasti kannatada, säilisid vaid müürid. Ka kõige erilisemat – meil nii haruldast rokokood – on jäädvustatud vaid fotodel. 1970. aastatest on objekti tasakesi kohendatud, kuid suured investeeringud tulid alles nüüd. Tehti raske, ent julge otsus näidata eelkõige ajaloolisi varemeid. Uus, mida peaks tasapisi ka juurde tulema, on kasin, aga kena ja turvaline. Eriti tore on katustatud vaateplatvorm, mis maitsekalt viitab vormilt olnule, aga ei matki seda liialt. Lisaks on eriline tunne vaadata otsa kõrval oleva kiriku kukele ning kogeda lopsakat rohelust. Näitusel on väga suur rõhk üpriski glamuursete elulugudega ajaloolistel isikutel. Neid käsitledes ollakse mängulised: rahvale paistis eriti meeldivat suurkujude humoorikas söögilauavestlus. Lisaks on kokku toodud esemeline pärand, mille hulgas on kõige olulisem meie protodisain: vaid kildude ja üksikute nõudena säilinud Woldemar Johann von Lauw portselanimanufaktuuri toodang.
Seevastu Viljandis toodi elevant portselanipoodi. Nimelt sätiti Viljandis võidupühaks Vabadussõja mälestussamba (1926) koopia avamine. Võimatu on mõista, miks oli vaja väljakut karistada Amandus Adamsoni ühe suurema ebaõnnestumisega. Seob ju avaliku ruumi lahendus (2020, autorid Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Mihkel Urmet, Anne Saarniit, Roomet Helbre, Taavi Kuningas) üpriski taktitundeliselt kokku eri aegadest pärit hooned ja haljastuse ehk siis pangamaja, mõisahäärberi, aga ka lossimäed koos lauluväljakuga. Seevastu monument on eelkõige piinlik: püramidaalsele postamendile on kinnitatud heroilisust kuvama pidavad piinlikud skulptuurid, patriarhaalsel viisil on all jalamil ema lapsega, ülal ebamugavalt nii lipu kui ka mõõgaga varustatud Püha Jüri meenutav sõdur, kelle jalge ees on lohe asemel imelikus rüüs haavatud Lembitu, käsi püsti. On kahju, et Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka midagi terasemat vormida ei saanud. Mõneti kurioosselt käib aga Paides praegu Vabadussõja auks püstitatud rahvamaja lammutamine.
Vormiliselt sama hirmus ning püha nagu Viljandi sammas on juba mullu suvel Tõrva tehtud Volodõmõr Zelenskõi viiemeetrine liivakuju, kus nimitegelast nõretavalt magusal viisil ameeriklaste Vabadussamba poosis Rooma keisri moodi toogaliku rüüga vorminud Läti kitšikujur Agnese Rudzīte-Kirillova. Suur oli pahandus, kui 12. juuli varahommikul sõitis arvatavalt purjus mees skulptuurile otsa. Delfi vahendas detailselt, et pahalane on Eesti kodanik, aga elab ja töötab Soomes. Artiklis ilmse liialdusena Vabaduse pargi kroonijuveeliks ristitud kuju jalam taastati siiski vaevata. Kuna Ukraina presidendist on saanud pühamees, kelle lammutus oleks vahest riivatu, siis ma ei imesta, kui liiva asemel varsti pronks või kivi käiku lastakse, selle asemel et loomu poolest ajutise liivaskulptuuri asemele midagi uut välja võlutaks. Kuna linnake on muidu täitsa naksis, on sellest tuline kahju.
Kindlasti on elusam äsja Jõgeva külje alla Õuna ringile paigaldatud metalne mootorratas, mille tegi tsikliga seotud elustiili ülistuseks motomehest kunstnik, kodusoomlane Tapio Markku Lahti.
Vahest võiksidki mälumajakateks olla ikkagi originaalid, mis sest, et kohati on need vanad ja kulunud? Nii mahub ära ka uus loome, millele ei saa pahaks panna, et see on mõnikord rabe, otsiv ja kentsakas.