Karin Paulus: Täna distants-, homme kontaktõpe ehk nokk kinni, saba lahti

Paljud õpilased on sisuliselt kaotanud võimaluse korralikule haridusele ja turvatundele, kirjutab sotsiaaldemokraat Karin Paulus Eesti Ekspressis.

Õhus on kaost. Möödunud nädal tõestas selgelt, et ei riik ega ka omavalitsused ei vääri mingitki lapsevanemate usaldust. Ühiskondlik kokkulepe – hariduse kättesaadavus kõigile – ei kehti enam, samuti ei suhtuta lugupidavalt perede vajadusse teha oma laste hariduse heaks palju rohkem kui logistika ja digikooli paika timmimine.

Koolivaheaeg. Eelmisel kolmapäeval kuulen emalt, et Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart (häältesaak Lasnamäelt – 27 663) on otsustanud minu kaks nooremat last distantsõppele saata. Mul on raske seda ilma kontrollimata uskuda, sest just äsja on haridusminister Liina Kersna rääkinud laste testimisest, valitsust nõustava teadusnõukoja juht doktor Irja Lutsar on rõhutanud veenvalt kuude kaupa, et koolid peaksid jääma… Ning kõik on nagu ühest suust lausunud, et vähemasti vaktsineeritud lapsed peaksid saama jätkata koolimajas. Ja nüüd siis selline ­uudis! Oeh… Asun korraldama koolist arvuti hankimist distants­õppe jaoks.

Reedel saan ühest koolist arvuti. Pärastlõunal tuleb aga teisest koolist kiri, et jätkatakse ikkagi kontakt­õppega. Mida?!? Kuna see jutt tundub kahtlane, siis helistan ­õpetajale, et kontrollida, kas see käib ka meie lapse kohta. Parasjagu on õpetaja kõrval ka koolijuht, kes kinnitab, et kirja sisu just seda tähendab. Tütar on väga rõõmus!

Pühapäeva õhtul tuleb aga samast koolist uus kiri, et esmaspäeval on siiski koduõppepäev ja et alles esmaspäeva pärastlõunal loodetavasti selgub, mis koolinädalast edasi saab. Laps ütleb selle peale, et ta ei tea, kuidas ta küll kodus õpib, sest kooliasjad on ju kõik koolis… Aga e-koolist paistavad juba esimese kooli välja­printimist ootavad pdf-id. Et printe­rit meil parajasti kodus pole, siis tuleb taas kelleltki abi paluda.

Võimatu on sellises kaoses luua hädavajalikku korda, mida vajavad tingimata nii koolilapsed kui nende vanemad. Sellises olukorras pole meil aimugi, millised varasemad kokkulepped tuleb tühistada ja kuidas planeerida oma pereliikmete igapäevaseid tegemisi, tasustatud töödest rääkimata. Laste õigusi on terve pandeemia vältel rängalt riivatud. Paljud on sisuliselt kaotanud võimaluse korralikule haridusele ja ­turvatundele. Soe koolitoitki, mis on paljude jaoks ainus korralik kõhutäis, pole enam ammu teema.

Olen täiesti nõus Soome rohelise Emma Kariga, et haiguse olukorra halvenedes peavad kõik vajalikud uued piirangud olema suunatud peamiselt täiskasvanutele: „Tsiviliseeritud riik ei sulge lasteaedade ega koolide uksi.“ Ta lisab, et ­riskirühmade kaitsmiseks on laste ja noorte õigusi õppimisele korduvalt piiratud: „Kaug­õppel on olnud tõsine mõju laste, noorte ja õpilaste õppimisele ja heaolule. Me ei tea veel, kui halvasti on piirangud meie lapsi tabanud. Kuid teame juba, et tekkinud võlga makstakse kaua.“ Aga Eestis, paistab, et pole laste heaolu ja haridus koroona­pandeemia ajal üldse mingi oluline teema.

Täna distants-, homme kontaktõpe ehk nokk kinni, saba lahti