Meie põllupidajatele ei anna heitlik olukord maailmaturul muidu mingitki kindlust. Olulise ja koheselt toimiva meetmena tasub kohalikku toitu võimalikult madalalt maksustada, kirjutab Karin Paulus.
Ukraina sõja tõttu terendab Aafrikas veelgi laiemalt nälg. Euroopas on veidi tajuda toiduainete kitsikust, kuid täiesti selgelt hinnatõusu. Nii on põhjus pöörata pilgud lõpuks kodumaise põllupidaja poole. Peame soodustama, et võimalikult säästval viisil oleks tagatud ka raskete aegade kiuste meie ninaesine. Kohalik toit on keskkonnasõbralik ja ka üks osa julgeolekust. Tark ja sõltumatu toidu tootmine pole tankidest kuidagi vähem olulisem. Tühi kott ei seisa ju püsti!
Vajame kriisipaketti ja pikema mõjuga meetmeid, mis aitaksid meie toidulauda vastupidavamatele jalgadele tõsta. Otsuseid tuleb teha siiski kohe, sest meie põllupidajatele ei anna heitlik olukord maailmaturul muidu mingitki kindlust.
Olulise ja koheselt toimiva meetmena tasub kohalikku toitu võimalikult madalalt maksustada. Nii tagame, et eelistame kodumaist kohukest Lidli praktiliselt palsameeritud keemiakaubale. Ka erinevad soodustused ja otsetoetused on väga vajalikud.
Siiski ei käi see naftasaaduste, gaasi ning elektri kohta, kus õiglasel viisil tuleb aidata üle minna taastuvenergiale. Meil ei ole tagasiteed fossiilkütuste ning loodust tugevalt kahjustavate väetiste juurde. Näeme, et neiski valdkondades oleme seni olnud liiga sõltuvad Venemaa ning teiste küsitava poliitikaga riikide saadustest.
Keskkonnateadlikud valikud aitavad hoida ka elurikkust ning muuhulgas mesilaste ning teiste tolmeldajate elu. See on ka majanduslikult pikas perspektiivis kasumlikum kui “raha kohe kätte” intensiivpõllumajandus. Mahepõllumajandus hoiab Eestit, nii inimest kui ka rukkilille.
Olen väga seda meelt, et põllukultuuride all olev pind peaks kasvama. On selge, et nõudlus taimse toidu järele kasvab kogu maailmas. See ei piirdu ainuüksi kapsa, kaalika ja rukkiga, vaid nõutatakse ka näiteks lillkapsast ja hernest, kaerast rääkimata. Ja seda, et mitmekesine taimne toit on tervislik, teame me muidugi kõik.
Jamast aitab ka koolides-lasteaedades: omavalitsused peavad prioriteedid ritta sättima, et lasteni jõuaks kvaliteetne kohalik kraam. Mõned väiksemad paigad on kohalike tooteid proovinud eelistada, ent üldiselt põrkutakse siiski sisuliselt juhtide koonerdamise ning vähese teadlikkuse otsa. Bitcoini juba põske ei pista.
Karin Paulus: toidujulgeoleku tagab sõltumatu ja tark toidutootmine