Karl Aaron Adson: noorte vaimne tervis vajab riigi abi

Koroonakriisiga nägime vaimse tervise abivajajate arvu järsku suurenemist. Sellega kaasnenud järjekordade pikenemine psühhiaatri juurde on viinud selleni, et kui endale aega broneerida mõnes suuremas linnas, nagu Tartu või Tallinn, on vaja kohati kuude kaupa oodata, kirjutab Noored Sotsiaaldemokraadid asepresident Karl Aaron Adson Postimehes.

Seetõttu pöörduvad paljud noored tasulise psühhiaatri juurde, et saada vaimse tervise abi. Selline psüühilise tervise epideemia, mis koroonakriisiga esile tuli, näitab selgelt auke meie tervishoiusüsteemis.

Nendest aukudest paistab selgelt läbi, et vaimse tervise hoolekanne on tõsiselt alarahastatud. Sellised järjekorrad poleks loogilised, kui poleks rahalist puudujääki, sest kas mitte just psühholoogia pole üks suurimaid erialasid meie ülikoolides? Kuna tööjõudu toodetakse pidevalt juurde, peaksid järjekorrad ju olematud olema?

Selle juures tuleb arvesse võtta ka muidugi seda, et psühhiaatriks või psühholoogiks ei otsusta nii mõnedki lõpetajatest lõpuks saada, kuid see ei selgita, miks meil nii pikad järjekorrad on. Elame siiski heaoluriigis, mis oma olemuselt peaks hindama inimeste tervist ja tagama selle kõigile.

Siinkohal on paslik küsida, kas meil oleks selline olukord ka siis, kui inimesel oleks mõni füüsiline haigus. Näiteks, kui inimene köhiks verd, kas ka siis me vaataks riigina sellele sama ükskõikselt? Kui keegi saaks luumurru, kas ka siis sunniks me neid istuma kuude kaupa järjekorras ega näeks selles probleemi? Ehk on asi selles, et riik ei taju psüühilisi haigusi võrdväärsetena füüsilistele haigustele ja vigastustele?

Peaasi.ee on hea asi, mis on aidanud paljusid noori ajal, kui olime üksteisest eraldatud ning selle olemasolu ja ligipääs sellele on tänuväärne. See, et tegu on iseseisva MTÜga näitab, mis juhtub, kui viilutame riigi ribadeks.

Antidepressandid on efektiivsed, kuid oleme lõppude lõpuks arenenud sotsiaalseteks olenditeks. Miks peab inimene raiskama arsti aega, et saada saatekiri psühholoogi juurde?

Õhuke riik, mida me nii agaralt taga ajame, ei kärbi end mitte hästi konditsioneeritud ametnike arvelt büroohoonetes, kes teevad iseendale tekitatud tööd, vaid see tähendab arstide, õpetajate, päästjate ja teiste tavainimeste sissetuleku hävitamist.

Me ei tohi vaadata hetkeseisu ja seda heakskiitvalt jätkata, sest kas pole mitte riigi ülesanne tagada lastele ja noortele mitte ainult heaolu, vaid ka ellujäämine? Kas oleme tõesti inimlikest väärtustest niivõrd kaugenenud, et riik ei pea vajalikuks meie vaimset tervist toetada?

Selle kõige juures on problemaatiline ka see, et inimene peab saama saatekirja psühholoogi juurde, aga mitte psühhiaatri juurde. Antidepressandid on efektiivsed, kuid oleme lõppude lõpuks arenenud sotsiaalseteks olenditeks. Miks peab inimene raiskama arsti aega, et saada saatekiri psühholoogi juurde, kui arst saaks samal ajal võtta vastu inimese, kes vajab konsultatsiooni näiteks oma ravimite asjus?

Kas ei aitaks saatekirjade kaotamine psühholoogi juurde vähendada ka psühhiaatrite järjekordi? Miks peaksid inimesed, kes varem polnud plaaninud vaimse tervise nõustajat näha, seda nüüd järsku tegema? See-eest aitaks see inimesi, kes peavad muidu kuude kaupa ootama ning kindlasti vähendaks ebavajalikku bürokraatiat.

Ühiskonnal tuleb hakata vaimse tervise muredele vaatama samamoodi nagu füüsilise tervise muredele. Sinna tuleb rohkem raha suunata ning toetada ettevõtmisi nagu Peaasi.

Peame lõpetama süsteemi ülebürokratiseerimise ja tagama, et noored ei peaks kuude kaupa järjekorras istuma. Kindlasti pole lahendus, et noored peaksid maksma uskumatult suuri summasid, vaid see, et noored saaksid enda eest hoolitseda olukorras, kus see on riigi ülesanne.

Karl Aaron Adson: noorte vaimne tervis vajab riigi abi