Paar päeva tagasi ütles haridus- ja teadusminster Mailis Reps Kuku raadios sõnad, mida ei tohi tähelepanuta jätta: „Aga kui ajakirjandus küsib, siis 30 aastaga on välja kujunenud mingisugune majaeetika. Et hoitakse kokku … Aga hoidutakse teatud asjade kommenteerimisest.“ Samas intervjuus taunis haridusminister valetamist, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige, endine siseminister Katri Raik Eesti Päevalehes.

See väljaütlemine puudutas maaeluministeeriumi kantsleri Illar Lemetti nädal varem meediale saadetud ministeeriumi sisest kirjavahetust. Kõik tundub esmapilgul õige. Minul on nii asekantsleri, allasutuse juhi kui ka ministri kogemus, seega olen ma kogunisti kahe ministeeriumi elu näinud igast küljest. Ka mina ei olnud ministrina oma kantsleriga sugugi alati ühel meelel. Aga kokku leppimata piirid olid kindlasti olemas.

Milline on aga kantsleri valik, kui ta näeb, et minister eksitab avalikkust ja on astunud samme, mille taust on hämar? Mis tal on valida? Olla vait, aga ütelda ministrile, et nii ei sobi. Aga kui mingil hetkel on näha, et ministri sammud ületavad piire? Kantsler on eelkõige lojaalne Eesti riigile, mitte ühele poliitikule. Siit tulebki Eesti riigi järjepidevus. Seda kannab apoliitiline ametnikkond. Ministrid tulevad ja lähevad, ametnikud jäävad.

Kantsler Illar Lemetti ja tema kolleegid ministeeriumis teevad praegu õigesti, et nad rohkem suud ei ava. Aga mina panin sõrmed arvutiklaviatuurile, et vältida hilisemat võimalikku südametunnistuse piina kui maaeluministeeriumi ametnike hulgas hakkavad „pead lendama“. Mina ei taha uskuda, et Mailis Repsi sõnad on juhus. Eelkõige pole juhus see, et need nii palju meediaruumi said. Kas siit on võimalik välja lugeda ennatlikult tehtud diili, et lahkuvad nii Järvik kui ka Lemetti.

Kõikide muude poliitilise kultuuri muudatuste juures, mis viimane pool aastat on meile kaasa toonud, on aina tugevamini pead tõstmas arusaam, et minister peaks ministeeriumi minema oma ametnikega. Koos ministriga lähevad tema omad kujundlikult kuni uksehoidjani uksest sisse. Ja aasta pärast tulevad nad kõik välja, et anda teed uuele ministrile ja uutele ametnikele Sellest kõigest saaks meie noores demokraatias supersegaduse.

Minister Lemetti ja ajakirjanduse suhete lahkamine viib tähelepanu kõrvale põhiküsimuselt: kas minister Mart Järviku tegevuses on huvide konflikt või ei ole, kas ta on oma otsustes eelistanud endale sõbralikke põllumehi ja tootjaid või mitte.

Katri Raik: kas minister Repsi sõnade taga on diil, et lahkuvad nii Järvik kui ka Lemetti?