Katri Raik: koolid ja lasteaiad vajavad koroonasügiseks suurt plaani

digiHaridus

Kriisiajal muutusid iga päevaga aina tavaliseks uued õppevormid. Distants- ja hübriidõpe on tulnud, et jääda. Uutel lähenemistel on palju pooldajaid ja sama palju kahtlejaid. Nende plussid ja miinused tuleb selgeks mõtelda ja läbi uurida, kirjutab Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Katri Raik ERRi arvamusportaalis.

Kooliaasta on alanud, aga koroonahirm on jäänud. Kooli- ja lasteaiarahvas on jagunenud kaheks: ühed ootavad haridus- ja teadusministeeriumist täpseid juhiseid ja korraldusi, mitte soovitusi. Teised haridusjuhid on seevastu rahul, et kindlaid käsulaudu ei ole ja saab ise otsustada.

Ühes ollakse siiski ühte meelt: ministeerium peab püüdlema hariduselus kindlustunde loomise poole, mida õpetajate kõrval vajavad ka õpilased ja lastevanemad. Kõik ootavad ärevust tekitaval viiruse leviku ajal riigilt selgeid, läbimõeldud ja ka võimalikult pika perspektiiviga sõnumeid, mis peavad olema erinevate riigiasutuste poolt läbi räägitud.

Kahjuks on korduvalt juhtunud nii, et haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja terviseameti seisukohad ei kõla omavahel kokku. Erinevad positsioonid tuleb seega omakeskis selgeks rääkida ja kokku leppida. Ning siin vaatavad haridusinimeste silmad minister Mailis Repsi otsa, kes oma ametikoha järgi on kogu protsessi eestvedaja.

Lahendamist vajavaid probleeme on veel. Kogu pika ja kurnava kevade andsid koolid iga nädala lõpul ministeeriumile täpselt aru ja täitsid küsimustikke. Tublisti täitsid, seda kinnitab ka minister. Aga koolid ja koolipidajad tahavad saada ka tagasisidet, nad vajavad nii-öelda “suurt plaani,” mis ütleb, mis saab edasi, millisteks stsenaariumideks tuleb valmis olla ja millised on parimad koroonaaegse õppetöö korraldamise kogemused.

Siseministri töövaldkonnas on kombeks, et informatsiooni kogutakse, aga jagatakse väga vähe või ei jagata üldse. Hariduse ja tervise vallas peab olema teisiti.

Eriti on mures lasteaedade juhid. Tõepoolest, lasteaedade pidajad on kohalikud omavalitsused. Aga ka lasteaiad vajavad, et neid märgatakse ja käsitletakse ühise haridussüsteemi osana. Lasteaiaõpetaja vajab samuti digivahendeid ja -koolitust, ka tema väsib ja on riskirühmas. Ühtegi õpetajat ei tohi sel keerulisel ajal maha jätta. Ka alushariduses peab ministeerium olema eestvedaja.

Koroonakriis tõi meie ellu suuri muutusi, neist üheks märgilisemaks sai tihe side lastevanemate ja kooli vahel. Lastevanematest kujunesid õige ruttu abiõpetajad. Koolis nõuaksime me abiõpetajatelt pedagoogilist haridust, kodus oma lapsi õpetavatelt emadelt ja isadelt ei saa seda aga eeldada. Lastevanemad tundsid end õigusega kangelastena.

Usun, et pärast kevadist kogemust oskavad lastevanemad ka õpetajate tööd kõrgemini hinnata ja kodus jääb ühe või teise õpetaja kohta suskamata, kui laps kurdab. Lastevanemate suhtumine aitab tõsta õpetaja elukutse prestiiži.

Lapsevanem on kooli ja lasteaia partner. Kummaline on kuulata haridusjuhtide lugusid, kuidas vanemad ei taha aru saada, et haiget või välisreisilt tulnud last ei saa lasteaeda või kooli tuua. Haige lapse koht on kodus!

Riigil tuleb kiiremas korras leida vahendid haiguspäevade hüvitamiseks esimesest päevast neile vanematele, kes jäävad oma väikese lapsega koju jäävad. Ja muidugi ka ootamatult haigestunud õpetajale ning lõpuks kõigile töötajatele. See tagab, et inimesed jäävad ka kergemate haigusnähtudega koju ega ohustaks teisi.

Koroonakevad oli silmiavav. Näiteks lastevanemad said hariduselus toimuva kohta väga palju uut infot. Nad lugesid kokku õpikute kirjavead, imestasid tekstide keerukuse üle ja said aru, et ikka veel on olemas ka selliseid töövihikud, kuhu tuleb õpiku tekst lihtsalt ümber kirjutada. Ministeeriumile on eraldi mõtlemise koht, kuidas tõsta õppematerjalide kvaliteeti.

Kriisiajal muutusid iga päevaga aina tavaliseks uued õppevormid. Distants- ja hübriidõpe on tulnud, et jääda. Uutel lähenemistel on palju pooldajaid ja sama palju kahtlejaid. Nende plussid ja miinused tuleb selgeks mõtelda ja läbi uurida. Haridusuuringuteks peab Eestis raha jaguma.

Õpetajad ootavad digiõppega seoses eelkõige parima praktika ja õppematerjalide koondamist ühte keskkonda ning konkreetset koolitussüsteemi. Eeskujuks olgu siin Eesti ülikoolide välja arendatud Moodle keskkond. Lapsevanemad ootavad jälle, et järgmine võimalik distantsõppe laine kulgeks ilma nende aktiivse sekkumiseta. Just need küsimused peavad kerkima äsja asutatud haridusameti prioriteetideks.

Need minu väited ei ole õhust võetud ega tugine jutuajamisele ühe koolijuhi ja kolme õpetajaga. Nende lähtekohaks on Haridusfoorumi läbi viidud uuring, mis on ainus nüüdseks valminud koroonahariduse uuring. Järgmist, Tallinna Ülikooli oma tuleb veel pool aastat oodata.

Uues olukorras nõuab eraldi tähelepanu nii õpetajate tööaja arvestamine kui ka nende töö tasustamine. Peame igati vältima õpetajate läbipõlemist. See oht on olemas. Distantsõpe pani õpetajad pikkadeks päevadeks kummargile arvuti kohale, veel hilisel õhtutunnilgi õpilasele tagasisidet andma.

Kui sel sügisel peaks kätte tulema aeg, kus pool klassi on koolis ja pool kodus – paljudes koolides on see ainus õpilaste hajutamise võimalus – tõuseb õpetajate pinge lakke. Õpetajal tuleb sel juhul teha kaks tööpäeva. Mis saab sellest õpetajast, kellel on kodus kaks last ja haige ema?

Lõpetuseks. Ülaltoodu ei ole mõeldud suure kriitikana haridusministeeriumi või ministri suunas. Koroonaaeg jääb pigem meie hariduselu edulooks. Aitäh kõigile, kes me koos ühest kriisist läbi tulime. Aga alati saab paremini, alati saab teha rohkem. Just see põhimõte koos haridusinimeste pühendumisega teeb Eesti haridussüsteemi väga heaks.

Läheme siit nüüd üheskoos edasi ja ärme jäta kedagi maha. Tugevate ja edukate koolide kõrval on paratamatult ka nõrgemad, kes vajavad tuge. Keerulisel ajal vajab meie ühtluskool erilist tähelepanu, et igas Eesti otsas saaksid lapsed võimalikult sarnast haridust.

 

Katri Raik: koolid ja lasteaiad vajavad koroonasügiseks suurt plaani