Katri Raik: Meeldib või ei meeldi, aga EKRE on tegija

Postimehe arvamustoimetus küsis igalt riigikogus esindatud erakonnalt arvamust valitsuse saja päeva kohta. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel vastas riigikogu liige Katri Raik.

Valitsusel saab läbi müütiline sada päeva. Traditsiooniliselt loetakse esimesi tibusid. Vaatasin huvi pärast, milline oli eelmise võimuliidu ehk siis Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsuse saja päeva kokkuvõte.

2017. aasta märtsi alguseks oli tehtud muljet avaldavalt palju – näiteks oli seadustatud tulumaksureform, mille tulemusel paranes väikest palka teenivate inimeste elujärg, aga ka 300 euro suurune lapserikka pere toetus, mis on toetanud sündide kasvu. Samuti oli selleks ajaks suurendatud kümne protsendi võrra õpetajate alampalka ja lepitud kokku vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmises.

Praegu on tegusid õige napilt. Alustame positiivsest. Minister Aab teeb tublit tööd. Kiitust väärib riigireformi idee edasiarendamine ja selle konkreetsus. Ehkki pole aus kinnitada, et see ei too riigiaparaadis kaasa inimeste koondamisi. Toob küll ja valija ei ole rumal.

Pea ainsa sisulise teona jääb paratamatult sõelale alkoholiaktsiisi langetamine alates 1. juulist. Tubli, EKRE! Võtsite ette ja tegite mõne kuuga ära. Edu ei jää tulemata: soomlased olevat tagasi ja ka oma inimesed joovad rohkem. Raha laekub ja viinavabariigi tiitel ei tarvitse enam kaugel olla.

Samas on teiste koalitsioonierakondade ideed päris ära kadunud. Isamaa põhiloosung teise pensionisamba kaotamisest on otsapidi kalevi all. Keskerakond on sunnitud alla vanduma ja ütlema, et täiendavat pensionitõusu lähiaastatel (mitte aastal!) ei tule.

Kui nüüd viimaste kuude peale tagasi mõtelda, siis päevad on olnud kuidagi sarnased: üks Helmetest teatas midagi ja siis peaminister silus. Ühel päeval mõtlesin, et kuidagi kummaliselt vaikne on. Aga tavaline stsenaarium ei jäänud tulemata, lihtsalt sel päeval juhtus see kõik õhtupoolikul.

Praegu räägitakse poliitikast igas seltskonnas ja igal üritusel. Iseenesest ei ole see paha. Aga veelahe on väga selge: kellele meeldib, kellele üldse mitte. Ja viimaseid on rohkem. Uskumatu retoorikaga võib meie ühiskonna lõhki ajada ja seda ei soovi me ju keegi. Esimesed kärisemise jäljed on näha. Eesti rahvusvahelisest mainest ei taha kirjutadagi. Kas me tõesti tahame olla Euroopa mudaliigas?

Katri Raik: Meeldib või ei meeldi, aga EKRE on tegija