Katri Raik: Mida vajab Narva? Strateegilist kannatlikkust

Asjad ei juhtu iseenesest. Iga hea ettevõtmine võtab sageli rohkem aega ja vajab kannatust, kui esialgu planeeritud. Kui kannatlikku meelt ei ole ning korraks takerdumine tundub hirmutav, pole mõtet põhimõtteliselt mõtetki millegagi alustada. Nii on ka Vaba Lavaga Narvas, kirjutab Katri Raik Eesti Päevalehes.

Piirilinnas avati pool aastat tagasi uus ja kindlasti eestilik – või kui soovite, siis euroopalik – kaasaegne kultuurikeskus. Nüüd küsib sihtasutus riigilt toetust 200 000 eurot, sest Narva linnavalitsus loobus endapoolsest rahalubadusest. Ärme tee suuri sõnu, Eesti riigieelarvele on see hea asja jaoks jõukohane summa. Üllatav, et sellest on saanud nädala üks peateemasid.

Kahel korral olen mõistnud, kui oluline on kannatlikkus. Esimest korda möödunud talvel Narvas. Suurbritannia muusikaportaal Gigwise arvas kohaliku jõeäärse klubi Ro-Ro 11 Euroopa parimate alternatiivklubide hulka. Suur tunnustus. Mäletan, et kui Roman Boiko 2004. aastal alustas, siis oli jõe ääres püsti neli puusammast ja nende peal midagi katusesarnast, ka siseruumid ei kannatanud kriitikat.

Roma ehitas oma klubi samm-sammult, tagasilöökidega, linn tõstis vahepeal rendisummat, aga mees ei heitnud meelt. Tõsi, minu teada ei ole ta saanud riigilt toetust, aga iga nutikas eestimaalane, kes nüüd Narva tuleb, käib ka Ro-Ros. Sest Ro-Ro on äge ja muusika on hea. Isegi natuke kahju, et rahvast nii palju. (See oli nüüd naljaga öeldud.)

Selsamal õhtul, kui tuli uudis rahvusvahelisest tunnustusest, läksin otsisima Roma, et teda õnnitleda. Leidsin ta klubiruumist, kaks sõpra istusid tema vastas ja nende vahel oli avatud konjakipudel. Kas nad tähistasid Gigwise’i auhinda? Roma oli tunnustusest küll kuulnud, aga kehitas õlgu. Küsisin ettevaatlikult, et mis ta üldse seal teeb, Ro-Rol ju vaba päev. “Parandasin mõned torud ära,” vastas ta. Selsamal, iseenda pidupäeval. Sellest hetkest pean Romast veel enam lugu kui enne. Kannatlikkus viis Narva mehe maailmakaardile.

Samamoodi liigutab mind 2015. aasta sügisel asutatud ETV+ lugu. Selle aasta juunikuu esimesel poolel esitleti uuringut „Eesti meedia olukord ja arengusuunad“. Sellest selgub, et meie venekeelsest elanikkonnast ütleb nüüd – ligi neli aastat hiljem – üle 50-ne protsendi, et neile on ETV+ väga oluline või pigem oluline. Vahest ainult paari protsendipunti kõrgemalt hinnatakse Venemaa kanaleid PBK ja RTR Planeta. Venekeelset Aktuaalset Kaamerat peetakse kaugelt palju usaldusväärsemaks kui PBK Eesti uudiseid või Venemaa „Vremjat“ ja „Vestit“. Siit saab teha ainult ühe järelduse: kui meie riigis on kriis – loodame, et sellist olukorda ei tule – siis pöördub meie inimene ETV+, mitte Vene Esimese Kanali poole.

ETV+ eelarve on pigem väike, isegi üllatavalt väike. ETV+ programmi tootmist toetab riik sel aastal 2,7 miljoni euroga, mis ERR-i 42 miljoni suurusest kogueelarvest moodustab tagasihoidliku 6,5 protsenti. Ehkki ajuti ikka diskuteeritakse, kas me sellist venekeelset kanalit üldse vajame, siis olin siiski sel kevadel eriliselt üllatunud, kuuldes poliitilist ideed, et vahest peaks kanali üldse erastama. Loodan, et see idee suri kohe pärast seda, kui oli kõlanud.

Vaid nende kahe näite varal usun, et viie või siis viieteistkümne aastaga on Vaba Lava Narvas end igati õigustanud. Varume strateegilist kannatust nende ettevõtmiste osas, mida oleme ise loonud. Riik ju toetas Vaba Lava loomist piirilinnas. Narva ettevõtmised on ka 2019. aastal eriti tundlikud. Otsustame ükskord ära, kas väide “Narva on eesti linn” on poliitkorrektne loosung või usutav ja sisuga täidetud tõdemine.

Katri Raik: Mida vajab Narva? Strateegilist kannatlikkust