Krista Aru: miks ma kandideerin Riigikokku

Eveliis PadarTartu, Valimised

Olin XIII Riigikogus Eesti Vabaerakonna fraktsiooni liikmena. Töötasin neli aastat ja otsustasin siis, et rohkem ei kandideeri. Tundsin tol hetkel, et rÀÀgitud sai palju, aga midagi sellest ei muutunud. SĂ”nade pilv hakkas lĂ€mmatama. Kandideerisin seejĂ€rel TÜ raamatukogu direktoriks ja olen sel ametikohal töötanud peaaegu neli aastat. Mulle meeldib mu töö. Pean raamatukogusid, muuseume ja arhiive  vĂ€ga vajalikeks ja olulisteks asutusteks. Need on ĂŒhiskonna mĂ€lu hoidjad, kindlustunde andjad, aga samal ajal ka ĂŒhiskonna korrastatuse loojad. Olen tĂ€nulik, et olen saanud töötada meie suurimates mĂ€luasutustes: Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis, Tartu Ülikooli raamatukogus.

Ometi otsustasin nĂŒĂŒd uuesti kandideerida ja seekord sotsiaaldemokraatide nimekirjas. Miks? 

Maailm meie ĂŒmber muutus selle aastaga pöördumatult, kurjus asus pealetungile,  ja mulle nĂ€ib, et praegu pole Ă”igust jÀÀda rahulikult ja mugavalt kĂ”rvalt jĂ€lgima kĂ”ike toimuvat.
Ma armastan oma riiki ja usun siiralt Jaan TĂ”nissoni mĂ”tet, et kui me riigilt midagi tahame, siis tahame kĂ”igepealt iseendalt. Kui me tahame iseseisvat demokraatlikku riiki, siis tuleb selle jaoks ka tööd teha. Mitte vastastikuste sĂŒĂŒdistuste, hirmu ja vihavaenu kĂŒlvamisega, vaid austusega oma eelkĂ€ijate, oma kaasteeliste, oma keele ja kultuuri vastu.  

Minu vaated kÔlavad kÔige paremini kokku sotsiaaldemokraatide tÔdemusega, et tugev Eesti on Ôiglane Eesti.

Sotsiaaldemokraadid seavad oma pĂŒĂŒete keskpunktiks inimese, kelle jaoks ja kelle pĂ€ralt on Eesti riik. Meie rahvuslus on elav ja avatud rahvuslus, mis on dialoogis teiste rahvustega, tunnistab teiste Ă”igusi ja hoolitseb iseenda rahvusliku eripĂ€ra terviklikkuse eest. Me ei jĂ€ta maha  kedagi, vaid kasvatame ja tugevdame kogukonnatunnet ja seda kĂ”ikidel tasanditel. Meil on see kogemus olemas, sest just seltsid ja seltsitegevus valmistasid meid ette iseseisvaks riigiks. Kes ise ei jaksa, neid aitab tugev kogukond. Vajadusel sotsiaalse ettevĂ”tluse vĂ”i isegi supiköögiga.

Tugevad kogukonnad eeldavad ka tugevaid omavalitsusi.

Meie haldusreform jÀi poolikuks eelkÔige seetÔttu, et selle tulemusi pole hinnatud ega neist vajalikke ning asjakohaseid jÀreldusi tehtud. See, mis sobib kenasti PÔlvamaale, ei pruugi sobida Alutagusele. Igal paikkonnal on oma hingamine, omad tugevused, mida tuleb toetada ja kasvatada. Mis on see tugevus, mida kasvatada, seda teab kÔige paremini omavalitsus, tugevdagem ja usaldagem neid mitte ainult sÔnades, vaid ka tegudega.


Meie elukeskkond on tervik.

Me ei saa vĂ€lja suretada selle ĂŒhte vĂ”i teist kĂŒlge kolmanda arvelt. Ei saa korraga oodata, et muinsuskaitse all olevad hooned saavad uueks, kui me paneme nende omanikele kaela nĂ”uded, mille tĂ€itmine kĂ€ib ilmselgelt ĂŒle jĂ”u. Peab suutma ja julgema otsustada ja vahel ĂŒtlemagi, et hea, kui ĂŒldse sĂ€ilib, mitte ootama, et kĂ”ik taastatakse nii, nagu see oli 20. sajandi alguses. Ei saa oodata majanduslikku edukust ja samal ajal öelda “ei” igasugusele uuele ettevĂ”tlikkusele. Areng peab kĂ€ima kĂ€sikĂ€es oskusega vĂ”tta kaasa möödunud aegadest saadud Ă”ppetunnid ja seal saavutatu. 

Eesti vaimsuse selgroog on olnud pĂŒĂŒd hariduse ja harituse poole. Kord oli sellel teel eestvedajaks eestikeelne ajakirjandus koos seltsidega, siis kool ja koolmeistrid, aga alati ka kodud ja perekond. Ajal, mil pĂ”lvkondade vahelised traditsioonilised sidemed muutuvad ja isegi lagunevad, hoiab rahvust koos, loob selle silmale nĂ€htamatu ĂŒksmeelt kandva seose, eesti keel ja oma kultuur. Me peame nende eest hoolt kandma iga pĂ€ev ja vĂ€simatult. Mitte keegi teine siin maailmas ei tule seda meie eest tegema.

Kui midagi konkreetselt ja selgelt vÀlja tuua, mille eest tahan seista, siis:

  1. Et eesti keel ja kultuur kestaksid ja edeneksid. Eesti keele terminoloogia arendamine, keele tehnoloogilise toe edendamine, eesti keele vÀÀrtustamine kÔikidel tasanditel jms peab olema pidev töö ning riigi poolt sihipÀraselt toetatud.
  2. Kultuuritöötajate palk olgu Eesti keskmine palk, seda hoolimata asutuste juriidilisest kuuluvusest ning riik peab selles omavalitsusi toetama.
  3. Õpetajate palk peaks olema 1,2 Eesti keskmist palka ning Ă”petajatöö autoriteet peab taas kasvama.
  4. Toetada ja soodustada tuleb kogukondlikku tegevust, eelkĂ”ige tegutsemiskoha vĂ”imaldamise kaudu. Eesti kaitsevĂ”ime parim kindlustaja on tugev ja hooliv kogukond ning kogukondliku tegevuse rikkus muudab ĂŒhiskonna rikkamaks ja tugevamaks.
  5. Ravikindlustus saagu tagatud kÔigile.
  6. Töösuhted tuleb kohandada vastavaks teisenenud vajaduste ja töö iseloomu muutumisega: oma koha peavad saama paindlik tööaeg, kodukontor, toetatud töökoht jne. Kaaluda tuleks 4-pÀevase töönÀdala rakendamist.  
  7. Riiki tuleb korraldada ausalt ja lĂ€bipaistvalt. VĂ€hendada bĂŒrokraatiat ja usalda rohkem inimest. Kontrollijate kontrollijaid pole vaja.
  8. Huvihariduse juhid (rahvatantsujuhid ja laulukooride juhendajad jt) peavad saama regulaarset tasu, et meie rahvakultuur elaks.
  9. Esile tuleb tĂ”sta ning rohkem vÀÀrtustada vĂ€ikeettevĂ”tlust ja fĂŒĂŒsilisest isikust ettevĂ”tjate tĂ€htsust kogu ĂŒhiskonnale. Ajakohastada tuleks ettevĂ”tluskonto ja selle kasutamine.
  10. Omavalitsuste tulubaas ja otsustusÔigus peab kasvama. Regionaalpoliitika peab saama sisu ja areng peab arvestama piirkondlikke iseÀrasusi.
  11. Naistevastasel vĂ€givallal ei tohi olla Eesti ĂŒhiskonnas kohta ega vabandusi. Selle suhtes peab valitsema nulltolerants. Ammu on aeg omaks vĂ”tta nĂ”usolekupĂ”hine arusaam seksuaalvĂ€givallast ja muuta vastavalt oma seaduseid.

Tugev Eesti on Ă”iglane Eesti ja selle nimel tuleb rohkem ĂŒksteist usaldada ning ausalt oma tööd teha.