Minu kindel ei kõlab südalinna kultuurikeskuse kõigile avatud rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele, ütleb sotsiaaldemokraat Krista Piirimäe Tartu Postimehes.
Muuseumihoonete rajamise problemaatikast oli juttu Enriko Talvistu sõnavõtus Süku kohta (TPM, 3.12) ja sellest leidsin lõigu, millega ma kahe käega nõus olen – mitte teha rahvusvahelist avatud konkurssi.
Ebaõnnestunud näiteks sellise lahenduse kohta on siinsamas Tartus Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, mis oma kahe sissepääsu ja ühe kolimisega kõmu tekitanud bussipeatusega on külastajatele ebapraktiline. Minul kui ilma autota inimesel ja viletsal kõndijal on seetõttu nii mõnigi näitus nägemata jäänud.
Talvistu toob näiteks ka Kadriorus asuva ja rahvusvahelise konkursi abil valminud Kumu, kus teravnurkadega näitusesaale on raske kujundada. Hakkasin mõtlema ja mulle tulidki meelde mõned näited, kus sama kunst on jätnud Tartus kunstimajas või viltuses majas parema mulje kui Kumus. Üks oli Leo Lapini näitus «Kood».
Kumus ei haaranud mind seal miski, kunstimajas (2012) aga mõjus nii monumentaalselt, et kirjutasin arvustuse. Sarnane lugu juhtus Vello Vinni ekspositsiooniga (2020).
Kolmas näide on Reeli Kõivu koostatud Eerik Haameri ülevaatenäitus. Viltuses majas eksponeerituna oli hästi jälgitav kunstniku loominguline areng ja see mõjus ka suurejooneliselt, Kumus jäi mõlemast puudu.
Välismaine arhitekt tahab olla võimalikult efektne. Žürii jälle mõtleb, et teed tülika ja kalli rahvusvahelise konkursi ja kuidas siis annad esimese preemia hoopis eestlasele.