Kristo Siig: meil on kaks valikut

digiArvamus

Üha enam napib õpetajaid. Võime koolid varsti üldse kinni panna või leida palgatõusuks raha maksusüsteemi muutmisest, kirjutab sotsiaaldemokraadist õpetaja Kristo Siig.

Kes ei oleks kuulnud õpetajate järelkasvu kriisist? Eesti õpetajaskond vananeb ja läheb peagi pensionile, noori ei tule peale või ei jää nad kooli ning varsti pole kedagi klassi ette võtta. Juba praegu on õpetajate leidmisega hädas isegi pealinna eliitkoolid, rääkimata siis kaugemate nurkade koolidest. Häirekella on helistatud omajagu, kodanikualgatused aitavad, kuidas saavad, lahendusettepanekud on ära kaardistatud, juba on teema isegi poliitikute loosungites, aga lennuki nina pole ikka veel üles saadud.

Mida see meie jaoks tulevikus tähendab? Esimese laine distantsõppe kohta kurtsid paljud lapsevanemad, et olid sunnitud ise oma lapsele õpetajaks hakkama. See oli ränkraske, isegi kui tegelikult langes vanema õlule ainult üks väike osa õpetaja tööst. Aga kui see ongi varsti uus normaalsus? Mitte pandeemia pärast, vaid seetõttu, et õpetajaid tulevikus lihtsalt ei jagu.

Tegelikult juba praegu ei jagu. Õpetaja ametikohad küll tühjaks ei jää, aga need täidetakse üha rohkem erialase ettevalmistuseta inimestega. Eriti suur puudujääk on loodus- ja reaalainete õpetajatest. Möödunud nädal tõi uudise, et ühes maakoolis pidas olude sunnil bioloogiaõpetaja ametit kunstiõpetaja. Kui midagi ei muutu, on sellised juhtumid varsti tavalised.

Kuidas me selle kriisi lahendame? Võib-olla keegi loodab, et asendame õpetajad arvutiga. Teeme väga hea e-õppe süsteemi, kus kõik õpilased kenasti iseseisvalt õpivad. Oleme e-riik, asi meil see haridus automatiseerida? Siin unustatakse, et koolil on lisaks teadmiste edastamisele palju muid ülesandeid: isiksuse kasvatamine, inimrühmas toimima õpetamine, annete toetamine, elualavaliku suunamine ja ka turvaline keskkond, kus olla, kui vanemad on tööl. Digiõppevaraga ei saa me asendada mitte seda üht kildu, vaid ainult killukese killust – teadmiste omandamisest lihtsama osa, sest sügava mõistmiseni viib ikka suhtlus õpetajaga. Olen digitaalse õppevara loomise alal tegutsenud juba aastaid ja näinud, et hea digiõppevara on ikka see, mis ei ole mõeldud õpetajat asendama, vaid aitab tal oma tööd paremini teha.

Niisiis on meil vaja, et rohkem noori valiks õpetaja elukutse ja jääks sellele alale. Kuidas õpetajate järelkasv kindlustada? Kõige sagedamini kõlab vastuseks, et vaja on tõsta palka. See on elementaarne, et noored uurivad oma võimalusi tööjõuturul ja lähevad ikka sinna, kus terendab suurem sissetulek. Mõnikord kuuleb muidugi tõdemust, et tegelikult polegi palk kõige tähtsam. Vaja on, et lisaülesanded, nagu klassijuhatamine, uurimistööde juhendamine jne, oleksid ka tasustatud. Või et oleks mõistlikum töökorraldus, et tasustatud tööaja sisse oleks arvestatud rohkem aega tundide ettevalmistamiseks ja tagasiside andmiseks, sest praegu tehakse neid suuresti ületundidena. Jah, täiesti nõus, need on täpselt samamoodi olulised. Aga see kõik taandub ikkagi rahale, viisil või teisel tööjõukulule. On ka muid nõkse, millega õpetajaameti mainet tõsta, aga ilma palgatõusuta ei ole neist tolku. Nii et kokkuvõttes räägime ikkagi rahast, mille riik suunab või ei suuna õpetajate palkadeks.

Selleks, et õpetaja palk tõuseks kunagi kokku lepitud eesmärgini 120 protsenti Eesti keskmisest, oleks vaja lisaraha lähema nelja aasta jooksul 295 miljonit. Riigikogu kultuurikomisjon tegi hiljuti kokkuvõtte, et õpetajate järelkasvu tekitamiseks oleks vaja palk tõsta vähemalt 1800 euroni ehk u 130 protsendini praegusest keskmisest. Riigile oleks see veelgi suurem väljaminek. Ja kord tõstetud palka tuleks edaspidigi pidevalt tõsta, et püsida kiirelt kasvava keskmise palgaga samas tempos.

Eriti suur puudujääk on loodus- ja reaalainete õpetajatest.

Marko Saarm

Kust siis leida raha õpetajate palgatõusuks? Kas kaitsekuludest? Siseturvalisusest? Sotsiaalhoolekandest? Kultuurist? Teadusest? Keskkonnahoiust? Me kõik mõistame, miks kaks protsenti kaitsekuludeks on siin Euroopa serva peal vajalik. Me kõik tahame, et meil jaguks päästjaid, politseinikuid ja õdesid, aga ka nende palgad vajavad mitte lihtsalt hoidmist, vaid normaalsele tasemele tõstmist. Samamoodi ei saa lõpmatult bensiiniaurude peal elada teadus ja kõrgharidus.

Ei ole mõtet tekki ühe valdkonna pealt teisele sikutada, kõik vajavad ressursse juurde. Kust siis üldse raha tulla võiks? Kui teeks riigireformi? Meil on kümne aasta jooksul olnud kuus valitsust, neljas koalitsioonilepingus võeti eesmärgiks riigireform, kahes lihtsalt bürokraatia vähendamine. Kas on õnnestunud pöörata ümber mõni kivi, mille all oleks peidus kiiskav rahapada? Kui riigireform oleks usutav lahendus meie muredele, oleks see juba ära tehtud. Samasugune sisemiste ressursside arvelt võtmise muinasjutt on haridusvaldkonna sees koolivõrgu korrastamine – seda on vaja teha, aga et sealt vabaneks suurem summa raha õpetajate palgatõusuks, pole näha.

Kui võtaks laenu? Praegust enneolematut rahatrükki arvestades ei peaks laen olema sugugi tabu. Ettevõtluses on laen täiesti normaalne valik, et ettevõte saaks kasvada ja areneda. Küll aga ei ole kohane võtta laenu jooksvate kulude katteks, see võiks jääda ühekordseteks kriisikuludeks ja «betooni» tehtavateks investeeringuteks.

Jäävad üle maksud. Ja selle kännu taga me olemegi. Maksude tõstmine ei ole variandina kõne all, kui siis ainult hirmutamiseks. Nii juhtubki, et valimistel lubavad kõik palgatõusu ja muid pudrumägesid, aga kui valitsusse jõutakse ja esimest korda päriselt numbreid vaadatakse, avastatakse, et polegi kuskilt võtta. Kõik valdkonnad on ju olulised, kuskilt ei saa kärpida, järelikult jätkame peenhäälestamist. Heal juhul juhitakse tähelepanu kõrvale jutuga, et hakkame riigireformi tegema, siis leiame need vahendid. Neli aastat hiljem pole vahendeid ikka leitud, olukord on vahepeal hoopis hullemaks läinud, aga see ei takista uute lubadustega uuele ringile minemast.

2 MÕTET

Õpetaja ametikohad küll tühjaks ei jää, aga need täidetakse üha rohkem erialase ettevalmistuseta inimestega. Me peaksime tahtma sellist riiki, kus tegelikult ka panustatakse haridusse – kus õpetaja on ihaldusväärne amet, kuhu paljud pürgivad, aga igaüks ei pääse.

Vaatame endale ausalt näkku. Meie riigis on maksud liiga madalad. Me ei peaks tahtma odavat, vaid kvaliteetset riiki. Sellist, kus tegelikult ka panustatakse haridusse. Kus õpetaja on ihaldusväärne amet, kuhu paljud pürgivad, aga igaüks ei pääse. Sest ainult selline ühiskond on targa majanduse ajastul jätkusuutlik.

Meil Eestis on jõukas olemine liiga vähe maksustatud. Me ei ole enam 1990. aastates, kus kõik alustasid justkui samalt lehelt ja rikkus polnud jõudnud kuhjuda. Paljud heal järjel inimesed mõistavad, et hea ja turvalise ühiskonna jaoks tuleb rohkem panustada. Isegi pankade analüütikud leiavad, et eelarveprobleemide lahenduseks võiksid olla varamaksud. Aga nad ei usu, et keegi julgeks selle lahenduse ellu viia.

Paneme nad uskuma. Igaüks, kes meie hariduskriisi tõsidust mõistab, nõudku konkreetseid vastuseid: kuidas me saame noori õpetajaks õppima, kooli tööle ja sinna ka jääma. Praegune haridusvaldkonna arengukava ulatub aastani 2035. Kas tahame, et sealsete ilusate mõtete asemel on tolleks ajaks reaalsus see, et lapsi peab õpetama kas igaüks ise või saatma nad kooli väljaõppeta juhutöölise käe alla? Kui ei taha, tuleb õpetajate järelkasvu osas päriselt midagi ette võtta. Ei piisa enam loosungist ja lubadusest, et võtame selle prioriteediks, vaid tuleb küsida väga konkreetselt: kust see raha tuleb?

Kristo Siig: meil on kaks valikut