Kohaliku taastuvelektri võidukäik toob madalama hinna kodudele ja ettevõtetele, loob töökohti ning suurendab oluliselt Eesti majandusjulgeolekut ehk energiasõltumatust välisühendustest, selgitab sotsiaaldemokraatide esimees, siseminister Lauri Läänemets valitsuse äsjase otsuse tagamaid.
Nii merel kui maismaal tuuleparkide püstipanek loob päriselt eeldused Eesti majanduse pikaajalisele kasvule pööramiseks. Ainult maismaa- ja meretuulikute toodangut kombineerides saame lõpuks suure sammuga kivi tagant minema, et täita 2030. aastaks võetud eesmärki – toota vähemalt sama palju roheelektrit kui Eestis tarbime. Samas arvestab plaan tarbimismahu kahekordistumisega, sest roheline ja soodne elekter võimaldab siia meelitada ka energiat väärindavaid suurtööstusi ning lõigata nii kodude kui ettevõtete elektriarvetelt pea kolmandik maha.
Kirjutan kahe käega alla Skeletoni juhi Taavi Madiberki ettekandele hiljutisel energeetikakonverentsil. Suurtarbijana, ent tänaste kõrgete hindade tõttu Eesti asemel Saksamaale tootmise püsti pannud ettevõtjana kinnitas ta kaht olulist argumenti, miks meil taastuvvõimsusi luua on vaja. Ja teha seda kiirelt ning ambitsioonikalt. Esiteks rõhutas Madiberk, et „puhas energia on osa iga riigi väärtuspakkumisest“ ning teiseks seda, et „välisinvestorid ei tule siia koos oma elektrijaamaga“. See tähendabki, et kui tahame siia energiat väärindavaid nutikaid suurtööstusi, aga edendada ka Eestimaist eksportivat ettevõtlust, peab riik looma selleks võimalused.
Ilma reaalselt maale ja merre kerkivate tuuleparkideta patsutab välisinvestor meile sõbralikult, ent kaastundlikult õlale ja soovitab mõne aja pärast uuesti proovida. Siis kui Eesti pole enam see „hirmus pruun laik Euroopa kaardil“. Nüüd oleme valitsuses jõudnud kokkuleppele seda pruuni tooni otsustavalt heledamaks lihvida, mitte enam ainult kvoodimüügiga rohelisemaks pesta.
Kui sotsiaaldemokraatide nägemus on seni olnud kasvatada Eesti rohelise elektri tootmisvõimsust tänasest viiekordseks ehk ca 15 teravatt-tunnini aastas, siis ettevõtja innustas olema veelgi ambitsioonikam ja seadma 2035. aasta Eesti tarbimismahu sihiks 20 teravatt-tundi ja seda eranditult rohelise elektriga! Kontekstiks – tänane Eesti elektritarbimine on ca 9 teravatt-tundi ja sellest vaid kolmandiku moodustab roheline energia.
Kasvatame tarbimist energiat väärindades
Tarbimismahu kahekordistamine ei tähenda seda, et hakkame odavat energiat arutult raiskama, tulesid ka päeval põlema jätma või odavalt toodetud elektrit „niisama“ naaberriikidele ära andma. Meie siht ei saa olla elektritootmine tootmise pärast. Toodame, sest tarbimine kasvab Eestis lähitulevikus ainuüksi elektrifitseerimise tagajärjel, aga uute võimsuste loomine peab käima koos uute suurtarbijatega – nutikate ja energiaintensiivsete tööstusega. Need tööstused oskavad energiat väärindada, loovad Eestisse hästitasustatud töökohti ning kasvatavad ekspordiga meie riigi üldist jõukust. Lisaks hakkab tööle siin nn mitmekordistamise efekt – üks kõrge kvalifikatsiooniga töökoht toob ühiskonda juurde ca viis töökohta teistes sektorites.
Jällegi laenates Madiberkilt – riikide jõukuse ja elektritarbimise vahel on korrelatsioon. Praegu on meie elektrihind Skandinaaviast kaks korda kõrgem ning kui investoreid ei hirmutata siin parajasti sõjajuttudega, siis kindlasti suudab nad täna ära heidutada energianappusega. Puhta ja soodsa elektrita siia moodsat tööstust ei tule, aga puhta energia soovijad on juba järjekorras: ainuüksi Rail Balticu valmimisel ning juba planeerimises olevate Fibenoli ja VKG puidukeemiatehastega kasvaks Eesti tarbimine 1,2 teravatt-tunni võrra. Lisaks on ette näidata veel kümmekonna investori huvi EAS-i välisinvesteeringute tiimil – kui lüüa nende huviliste energiavajadus kokku, kahekordistamegi Eesti tänase tarbimise. Uued ja laienevad ettevõtted tähendavad aga tuhandeid uusi töökohti. Laias laastus kasvatame me taastuvelektriga kõigi eestimaalaste jõukust. Rääkimata ilmselgest, et mõistliku hinnaga ning tagatud varustuskindlusega elekter on meie majandusjulgeoleku alus ning aitab meid välisühendustest sõltumatuse poole.
NIMBY seljatamine
Endiselt on kriitikuid, kes taastuvenergia jutu peale ütlevad, et inimesed ei taha tuuleparke – isegi mitte silmapiirile, rääkimata „tagaaiast“. Peame aga ühiskonnana aru saama, et alternatiiv on (veel) kallim energia ja kehvemal järjel majandus, töökohtade puudus. Mittemidagitegemise tagajärjed oleks meile pehmelt öeldes keerulised. Põlevkivielekter on oma aja ära elanud, selle hind on väga kallis nii rahaliselt kui keskkonna jalajäljena ning Narva katlaid on vaja töökorras hoida vaid reservvõimsusena. Äsja kuulsime Eesti Energia juhilt, et katelde reservis hoidmisega on samuti probleeme, sest ülalpidamine võtab väga palju raha. Tuumaenergia arendamine võtab aga 20-30 aastat aega ning ka seal tunnistab Eesti ainuke potentsiaalne reaktori arendaja, et soovivad tõenäoliselt toetuda hinnagaranteerimises riigi toetusele. Nii jääbki reaalseks lahendusvariandiks tuuleenergia, kus maa-ja meretuulikud üksteist toodangu ja hinna poolest tasakaalustavad.
Ja juba klassikaks saanud küsimusele „aga mis saab, kui tuul ei puhu?“ on vastuseks salvestusvõimsused, elektriühendused teiste riikidega ja kiirelt käivituvad (bio)gaasijaamad.
Asjatu hirmutamine taastuvenergiatasuga
Klassikalise käiguna on pärast valitsuse läinudnädalast otsust asutud otsemaid ka maismaa- ja meretuuleparke omavahel vastandama ja hirmutama tarbijaid kolossaalsete taastuvenergiatasudega. Tõde peitub aga selles, et mida rohkem tuleb meile (suur)tarbijaid juurde, seda enam lahustub see tasu ka tarbijate vahel ära. Lisaks tasub maa- ja mereparkide püstitamine ära justnimelt vaid neid kaht kombineerides. Tarbijatele meelepärases suunas liigub ka elektrihind – prognooside järgi on roheelektri keskmine hind ca 6,5 senti kilovatt-tunnist, mis on tänasest pea kolmandiku madalam. Nii et kui me aitamegi maksumaksja rahaga tuulepargid püsti panna, toob see meile ikkagi madalamad arved ning mis tähtsaimgi – oleme varustuskindluse mõttes teistest riikidest ja välisühendustest jälle sõltumatumad.