Lauri Läänemets: Eesti vajab kliimaministrit

Eesti peab juba järgmise üheksa aastaga saavutama esimese vahefiniši ELi ambitsioonikate kliimaeesmärkide saavutamisel, kuid muutuste läbiviimist pidurdab koordineeritud poliitilise juhtimise puudumine. Selleks, et vältida Eesti inimeste ja ettevõtete 2030. aasta eel kiirustades löögi alla seadmist, on vajalik valitsuse tasandil süsteemsem töö ja kliimaministri ametikoha loomine, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu taastuvenergia toetusrühma juht Lauri Läänemets Postimehes.

Kliimaküsimused on Eestis seni olnud keskkonnaministri vastutusala. Praktikas veavad valdkonda mõned tublid ametlikud, kuid poliitilised valikud ja otsused jäävad tegemata. Kõiki keskkonnaministri kureerida olevaid valdkondi vaadates on ka põhjus mõistatav: näeme selget huvide konflikti, mis pärsib kliimaeesmärkide saavutamise eest võitlemist ja kompromisside leidmist. Keskkonnaministri hiljutine ametist lahkumine annab valitsusele õige hetke sihte seada ja kliimaküsimuste poliitiline juhtimine läbi mõelda.

ELi komisjon on teinud ettepaneku 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside heitekogust (võrreldes 1990. aastaga) 55 protsenti. ELi parlament soovib isegi 60 protsenti ja otsus on lähiajal tegemisel. 2050. aastaks peaksime saavutama kliimaneutraalsuse.

Eestil on kuni 2027. aastani kasutada kliimaeesmärkide saavutamiseks rohkem kui kaks miljardit eurot ELi raha. Kui sotsiaalministeerium välja arvata, on see rohkem kui ühegi teise ministeeriumi vastutusala eelarve.

Tähelepanuta on jäänud fakt, et Eesti küll toetab kliimaneutraalsuse saavutamist, kuid seda Euroopana tervikuna. Sotside tehtud ettepaneku, et iga riik peab ka eraldi selle saavutama, hääletas koalitsioon maha. Seega kujundab Eesti seisukohta, et me võiksime jätkuvalt kliima saastajad olla.

Tuuleenergia arendamisel takerduvad projektid vastuseisule. Meil pole poliitilist suunanäitamist ja eeskuju, mis paneks inimesi mõistma, mis on igaühe roll kliimaeesmärkide saavutamisel. Mõnel hiidlasel on küll kerge kaugel merel asuvatele tuulikutele ei öelda ning rääkida visuaalsest reostusest, aga samas tossavad tema seadmete töös hoidmiseks Ida-Virumaa põlevkivikatlad ning reostavad tohutus koguses põhjavett. Tuleb mõista, et meil kõigil on muutustes vastutus ja see mõjutab meid kõiki.

Need muutused, mis 2030. aastaks majanduses toimuma peavad, on võrreldavad ehk isegi 1990. aastatel Eesti vabanemise ajal toimunuga. Kuid juhitamatusel saab olla kaks tulemust: me kas ei saavuta oma osa, maksame trahvi ja reostame edasi, või paneb pärast järgmisi riigikogu valimisi ametisse astuv uus valitsus peale tempo, mis lööb valusalt nii inimesi kui ka ettevõtjaid.

Poliitilise juhtimise puudumine tähendab, et Eestil ei ole ei konkreetset plaani ega ka kontrolli, kuidas me 2030. ja 2050. aasta eesmärgini jõuame. Näiteks kui põllumajanduses ei suudeta piisavalt CO2-heidet vähendada, siis peab seda mujal rohkem tegema. Siis tuleb teha poliitiline otsus, et peab võib-olla transpordi 13-protsendist vähendamist suurendama 17 protsendini, rajama Tallinnast Peetrisse trammiliinid, suurendama riigisisest kaubavedu raudteel või suunama veel rohkem inimesi ühistransporti kasutama. Keegi peab neid otsuseid langetama.

Meil oleks tark üheskoos keskkonnaaktivistidega hakata ajama ELi kliimapoliitikat, küsida, kui palju ikka tootmises, ehituses või põllumajanduses koormust vähendatakse, sest siin peitub ka meie metsa võimalus. Mets olulise CO2-sidujana annab riigile võimaluse mõnes valdkonnas rahulikumalt kliimaneutraalsuse poole liikuda. Näiteks kui uute töökohtade loomine Ida-Virumaale võtab kauem aega, siis põlevkivist õhku paiskuva saaste tasandamiseks raiume kaks miljonit tihumeetrit vähem metsa.

Eestil on tänu kliimaeesmärkidele harukordne võimalus jõuda oma majandusega Saksamaale, Rootsile ja Soomele, mis on meist paar aastakümmet ees, suurte sammudega järele. Võlusõna on ringmajandus ehk kuidas toota ja müüa tooteid nii, et prügimäele ei satuks midagi. Praegu on kõik riigid nende teemadega stardipakul ja meie väiksus on siin eeliseks, et kutsuda suured muutused esile lühikese ajaga. Teistpidi on see ka oht: kui meie peamised ekspordipartnerid kehtestavad ringmajandusest väljas olevale kaubale kõrgemad maksud, kaotame eksporditurud.

Kliimaministri ametikoht on juba olemas mitmes riigis: Rootsis, Austraalias, Uus-Meremaal, Prantsusmaal.

Lauri Läänemets: Eesti vajab kliimaministrit