Lauri Läänemets: eurorahaga tuleb oluliselt enam toetada maapiirkondi

Riigikontroll soovitas planeerida riigieelarve strateegias ülemineku pikema perioodi peale, kuid seda pole valitsus teinud. Reformierakonna jutt edukast, õhukesest, madalate maksudega riigist on tegelikult illusioon, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Lauri Läänemets ERRi arvamusportaalis.

Kuigi valitsus juba kooskõlastab Euroopa Liiduga uue eelarveperioodi euromiljardite kasutamise plaani, pole riigikogu seda isegi arutanud ning avalikkuse jaoks on dokument salastatud, kandes templit “asutusesiseseks kasutamiseks.”

Avaldatud on vaid üldised eesmärgid, kuid need ei võimalda ühiskondlikku debatti, sest võimatu on aru saada, mida täpsemalt mõeldakse näiteks “VKE-de konkurentsivõime suurendamise” all või kui suurt omaosaluse määra kavandatakse korterelamute rekonstrueerimise toetamise puhul.

Eesti päralt on järgmise seitsme aasta jooksul rekordkogu euroraha, millest 3,4 miljardit eurot tuleb ühtekuuluvuspoliitika fondidest. Selle summa eest toetatakse ettevõtlust, regionaalarengut, rohepööret, raudteede ehitust, majade soojustamist, inimeste koolitamist ja palju muud.

Vaatasin valitsuse koostatud rahastamiskava viimaste aastate regionaalarengut ja euroraha kasutamist puudutavate uuringute ja analüüside valguses. Kahetsusega tuleb tõdeda, et meie euromiljardite plaan vaatab kõige olulisematest soovitustest mööda. See ei tähenda, et muudatusi pole tehtud, lihtsalt need on liiga marginaalsed, et pidurdada ääremaastumist.

15 000 tasuvat töökohta väikelinnadesse ja maapiirkondadesse

Eesti majandus ja ühiskonna jõukus tervikuna on viimasel kolmel aastakümnel kasvanud, ometi ei ole see kasv olnud ühtlane ega õiglane. Regionaalne ebavõrdsus väljendub kõige teravamalt majanduse ja inimeste koondumises suurtesse linnadesse.

Pealinna ja ülejäänud piirkondade arengu erinevused on Eestis ühed suuremad Euroopas. Tihti on see seadnud inimesed sundolukorda, kus on tulnud oma sünnikodust lahkuda, sest palk ei võimalda pere väärikat toimetulekut või pole olnud oskustele vastavat tööd. Euroopa Liidu rahaga on eelkõige toetatud suuremate linnade arengut.

Praegu planeeritakse euroraha potist suunata otseselt regionaalseteks investeeringuteks 219,5 miljonit eurot, mis on 30 miljoni võrra vähem kui eelmisel rahastamisperioodil. Kindlasti saab nende miljonite toel palju vajalikku ära teha ja seda just omavalitsuste vaates, aga võib eeldada, et ettevõtjateni jõuab vaid pisku.

Nemad peavad jätkuvalt üleriiklikus konkurentsis projekte kirjutama ja on oht, et kordub vana stsenaarium – ääremaa ei suuda võistelda Tallinna teadmiste ja rahaga ning eurotoetused koonduvad jätkuvalt sinna.

Sotsiaaldemokraatide ettepanek on suunata täiendavalt 350 miljonit eurot uute töökohtade loomisse väikelinnades ja maapiirkondades. Väljaspool “kuldset ringi” tähendaks see viit miljonit eurot omavalitsuse kohta ja võimaldaks luua 15 000 tasuvat töökohta.

See raha peab jõudma otse ettevõtjani ning kasvatama inimeste sissetulekuid. Olgu selleks uute seadmete soetamine, töötajate koolitamine, digitaliseerimine, teaduse kaasamine, ekspordivõimekuse loomine või ükskõik milline kohapealseid vajadusi toetav tegevus. Kergliiklusteedele ja teistele olulistele plaanidele jäägu muud summad.

Vähemjõukate piirkondade eelisarendamine

“Euroraha kasutamine eeldab omafinantseeringut, kuid alati ei pruugi sama tegevusala ettevõtjad olla võrdse võimekusega.”

Regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks ei piisa sellest, kui jagada kõigile võrdselt – rohkem tuleb toetada vähemjõukaid piirkondi. Euroraha kasutamine eeldab omafinantseeringut, kuid alati ei pruugi sama tegevusala ettevõtjad olla võrdse võimekusega. Arvestada tuleb asukohast tingitud piiratumate ressurssidega, mis vähendavad investeerimisvõimet.

Kui varem kehtis Eesti jaoks 15-protsendiline omafinantseeringu määr, siis uuel rahastusperioodil on see 30 protsenti. Vastav nõue on seatud kogu eurorahale, aga on Eesti enda teha, kuidas seda siseriiklikult tagada. Valga-, Põlva- ja Ida-Virumaal võib vabalt sama meetme puhul küsida poole väiksemat omaosalust kui näiteks Harju- ja Tartumaal.

Valitsuse praegune plaan piirkondlike erisustega ei arvesta. Rikkal Harjumaal luuakse 64 protsenti Eesti SKT-st ja sealsetel taotlejatel saavad olema samad tingimused, mis on vastu Petserimaad tegutsevatel ettevõtetel.

Rahandusministeeriumi 2018. aastal tellitud regionaalarengu strateegia seirearuanne näitab lausa graafikutel, kui ebaõiglaselt jaotub raha suurte linnade kasuks. Aruanne toob välja, et Euroopa Liidu rahal on olnud otsene mõju regionaalse ebavõrdsuse suurenemisele – kuna üleriiklikud toetusmeetmed ei arvesta kohapealsete erisuste ja vajadustega, siis koondub raha sinna.

Riigi püsikulude katmine eurorahaga peab lõppema

Eelmisel rahastusperioodil ei suutnud riigikontroll lõplikult hinnata, kui suures ulatuses on riigi pikaajalisi kulusid kaetud eurorahadega. Sellise “dopingu” mahtu ei osanud öelda ka rahandusministeerium.

Väidan, et kumbki ei tea seda ka praegu, sest isegi ministeeriumites pole meetmete detailne sisu veel teada, kuigi valitsus on rahastamiskavale oma esialgse heakskiidu juba andnud. Igatahes riigikontroll hindas ministeeriumite vastuste põhjal selle summa kolmele miljardile eurole ning uude perioodi on liikumas kuni 90 protsenti senistest tegevustest.

Dopingu tõetund selgub selle tarvitamise lõpetamisel. Seitsme aasta pärast kahanevad tublisti Eestile antavad toetused, korraga paljust loobumine saab ühiskonna jaoks valus olema.

Riigikontroll soovitas planeerida riigieelarve strateegias ülemineku pikema perioodi peale, kuid seda pole valitsus teinud. Reformierakonna jutt edukast, õhukesest, madalate maksudega riigist on tegelikult illusioon.

Ma ei väsi kordamast: kui me soovime õiglasemat, ilma suurte arengulõhedeta Eestit, siis tuleb euroraha abil oluliselt enam toetada maapiirkondi ja väikelinnu.

Lauri Läänemets: eurorahaga tuleb oluliselt enam toetada maapiirkondi