Lauri Läänemets: ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel

Hannaliisa ViskUncategorized

Ohtu Eesti riigile ei ole võimalik tolereerida, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, kirjutas SDE esimees Lauri Läänemets Eesti Päevalehes.

Tänavu möödub 77 aastat teise maailmasõja lõpust. Sõja tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ajaloo traagiliste keerdkäikude tõttu sattusid meie mehed võitlema mõlemale poole rindejoont. Ka minu vanaisad võitlesid teises maailmasõjas erinevatel pooltel, üks Vene ja teine Saksa sõjaväes. Mõlema ühine unistus oli rahu.

Kuigi teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks aastakümneid hiljem, on oluline meenutada kõiki selles sõjas langenud ja hukkunud inimesi. Oleme aastaid elanud lootuses, et midagi sellist ei kordu enam kunagi. Sõda pole meile kellelegi vaja, sest sõjas pole võitjaid. Eriti tavaliste inimeste seas.

Seda valusam oli ärgata 24. veebruaril ja olla tunnistajaks järjekordsele sõjale Euroopa pinnal. Rünnakuid iseseisvate riikide vastu ei saa ega tohi millegagi õigustada. Samas ei tohi lasta ka emotsioonidel käia üle pea ja süüdistada Venemaa agressioonis Ukraina vastu Eestis elavaid rahumeelseid inimesi pelgalt nende emakeele tõttu. Usun, et rahu ja ühtsus on ka täna meie kõigi ühine unistus.

Avalikkuses on viimastel kuudel vaieldud sõda toetava sümboolika teemal: kas, kui palju ja mida keelustada. Meil on diskuteeritud selle üle, mida teha 9. maiga, kas peaks üldse kõik sellel päeval ära keelama. Kohati on need arutelud läinud väga ründavaks, ka süütute inimeste suhtes.
Samas, olen seisukohal, et ohtu Eesti riigile, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, ei ole võimalik tolereerida. Sümboolikal, mis õigustab Ukraina naiste ja laste tapmist, ei ole kohta Eesti ühiskonnas. Täna ei ole see aeg ja koht, et provotseerida või teha katseid ühiskonnas lõhesid suurendada – see on viimane, mida meil täna Eesti vaja on.

Meil on vaja ühtset ja tugevat Eestit. Selle osa on ka mõistmine, et ainult emakeele või rahvuse järgi ei tohi kedagi süüdistada. Ühtsuse aluseks on ka võrdsed võimalused tööd ja palka saada ning tunda end ühiskonnas kindlana. Toimetulek on osa julgeolekust ning inimeste turvatundest. Praeguses suures hinnatõusus ei saa ega tohi riik jätta inimesi abita – see uuristab vaikselt aga kindlalt auku Eesti ühtsusesse ja tugevusse.

Usun, et hoolimata Ukraina sõjast ja ühiskonnas valitsevatest erimeelsustest, möödub 9. mai tänavu rahumeelselt. Loodetavasti ei pea politsei sel päeval kinni pidama isikuid, kes vaenu õhutavad ja rahutusi korraldavad. Lootust annab selleks tõsiasi, et pärast Ukraina sõja algust on teada imevähe juhtumeid, kus vaenulikku sõjasümboolikat on avalikku ruumi toodud.

Võime ilmselt kõik nõustada, et sellel aastal on 9. mai eelkõige mälestuspäev, olenemata sellest, kuidas oleme seni seda päeva tähistanud ja tähtsustanud. Neil, kellel on põhjust mälestada sõjas hukkunud lähedasi, peab see õigus jääma. Eesti ühtsus on meie kõigi huvides.

Lauri Läänemets: ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel