Lauri Läänemets: kaitsetahe sõltub Eesti inimese käekäigust

Hannaliisa ViskSõda Ukrainas

Ukrainlaste sitkus ja vastupanuvõime on tõestus sellele, kui otsustavat rolli mängib kaitsevõimes ühiskonna psühholoogiline ettevalmistus. Eriti oluline on vabatahtlik valmidus sõjalises kaitsetegevuses kaasa lüüa väikeriikides, kus võimalused kaitsekulutusteks on piiratud, kirjutas meie erakonna esimees Lauri Läänemets Õhtulehes.

Kahtlemata on uute relvade hankimine praegu vajalik, ent selles debatis on ära täielikult unustatud tõelised riigikaitsjad – inimesed. Nii need mehed ja naised, kes teenivad kas elukutselise või vabatahtlikuna riiki vormis, aga ka ühiskond laiemalt. Igaühel meist on kriisiajal oma roll kanda. Riigi kohustus on oma inimesi hoida ka siis, kui kuulid ei lenda. Praeguses keerukas julgeolekuolukorras on vastutustundetu lasta inimeste majanduslikul olukorral halveneda. Mida paremini läheb Eesti inimesel, seda suurem on tema kaitsetahe.

Valusam on veel ees

Kuidas Eesti inimesel praegu läheb? Hüppeliselt kasvanud kodukulud ja pikk talv on jätnud paljude rahakotti sügava augu. Aastaga on kodudesse jõudnud elekter kallinenud 39,4, küte 27,1 ja gaas 84,9 protsenti. Eesti Konjunktuuriinstituudi toidukorvi maksumus oli aasta algul 30 aasta kõrgeim! Hinnatõus aga ei näita pidurdumise märke. Vastupidi, sõda on märkimisväärselt mõjutanud toorme hindu, mis tõstab lähitulevikus toidu- ja muude igapäevakaupade hinda veelgi. Kardetavasti on kõige valusam ka energiahinna mõttes alles järgmisel sügisel-talvel ees.

Selline kasv võtab jalust nõrgaks mitte ainult väiksema sissetulekuga inimesed, vaid ka seni kenasti toime tulnud pered. Mis on valitsuse plaan kodukulude ja teiste püstloodis kasvavate hindade kontrolli alla saamiseks?

Sisuliselt on meil riigina kaks valikut. Me kas tuleme sellest kõigest ühiselt välja või jätame võitluse igaühe enda kanda. Viimane paistab ühtivat Reformierakonna arusaamaga, kes meeleldi peseks käed puhtaks, kui asi puudutab vastutuse võtmist kõikide hea käekäigu eest. Selle tagajärjena stardib kriisi järel taas osa Eestist kiiremini ja teine osa jääb veelgi enam maha.

Kogemus on näidanud, et mida vähem laseb riik kriisis inimeste toimetulekul langeda, seda kiiremini taastub majandus ja seda edukamad me oleme. Tänu sellele suudame vajaduse korral ka võetud laenud kiiremini tagasi maksta.

Hinnatõusu tempoga sammu pidamiseks peab inimeste sissetulek kasvama. Ausa töö eest peab saama õiglast palka, mis võimaldaks ka kõrgete hindade juures oma elatustaset säilitada. Maksusüsteemi sisse kirjutatud arvud on paraku 2017. aasta tasemel. Keskmine sissetulek on selle ajaga kerkinud aga rohkem kui neljandiku võrra.

Praegune süsteem seab ebamõistlikult suure maksukoormuse just keskmise palga saajale. Nende hulgas on näiteks õpetajad ja meditsiiniõed – inimesed, kes pandeemiaajast ehk kõige rohkem räsitud said. Kui kaheaastasele koroonakatsumusele järgneb veel ka mure, kas olemasoleva palgaga enam hakkama saab, jookseb meie eesliin inimestest tühjaks. Olen nõus, et kriisi ajal ei peaks ette võtma suurt maksureformi, aga lihtne sissetulekute ajakohastamine seaduses parandaks väga paljude Eesti inimeste toimetulekut.

Sama oluline on nende rohkem kui 20 000 inimese hakkamasaamine, kes viimastel nädalatel meie juurde sõjakoleduste eest põgenenud on. Relvade saatmise kõrval on Ukraina inimeste vastuvõtmine ja toetamine vähim, mis me praegu teha saame. Ukrainlased ei võitle mitte ainult oma kodu nimel, vaid terve Euroopa julgeoleku ja vabaduse eest. Ent kahtlemata toob suur põgenike hulk meile ka omajagu proovikivisid.

Üks neist saab olema mõistlike üürihindade tagamine. Kümne aastaga on üürihinnad tõusnud 140,4 protsenti, millega oleme Euroopa tipus. Põgenike majutamisega kaasnev mõju toob ilmselt kaasa veelgi suurema hinnatõususurve, mis võib pakkuda meile uusi kurbi hinnarekordeid.

See on koht, kus valitsus ei tohiks jääda pealtvaatajaks. Lääneriikides kasutatakse tavaliselt hinnatõusu vastu riigikorterite ehitamist või siis reegleid, mis ei võimalda hindadel nii kiiresti tõusta. Kindlasti on olemas ka muid lahendusi ja nende kombinatsioone.

Kriis vajab plaani

Teine murekoht on töö. Sõjapõgenike hädaseisundit ei tohi ära kasutada, pakkudes neile sama töö eest märkimisväärselt madalamat töötasu kui Eesti inimesele. See on ebamoraalne ja pidurdab palgatõusu, lüües valusalt ka oma inimese rahakoti pihta. Väärikas kohtlemine hoiab nii oma inimesi kui põgenikke. Sama oluline on, et ukrainlased pääseksid siin erialasele tööle. Vastasel juhul ujutatakse üle pigem väiksema palgaga töökohad, kus näiteks keelenõuded ei kehti, ja tuhandete inimeste lisandumine sellistele ametikohtadele hoiab neis eluvaldkondades tagasi palgakasvu. Ka neile probleemidele on lahendused: kiire keeleõppe tugi ning tööandjate ja ametiühingute palgakokkulepped.

Olenemata sellest, kas räägime Eesti või siia saabunud Ukraina inimeste toimetulekust, jõuame ühe ja sama järelduseni: kriisis peab riik käituma otsustavalt. Ei maksa ootama jääda, et äkki mure laheneb iseenesest või teeb mõni nähtamatu käsi kõik nipsust korda. Riigil peab olema plaan ja kriisiga tuleb tegeleda. Toimetulek on väikerahva üks parimaid julgeolekutagatisi.

Lauri Läänemets: kaitsetahe sõltub Eesti inimese käekäigust