Kui teadlased soovitasid kehtestada uusi käitumisreegleid, siis pikendas valitsus hoopis baaride lahtioleku aegasid, venitas otsustamisega ja andis liigrahustavaid sõnumeid. Kõige selle tulemuseks on ülikiire jõudmine meditsiinilise katastroofi lävele ja töötuse kasvu hoogustumine, kirjutab riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.
Säästame majandust?
Viie nädala eest võimule saades püüdis igati eristuda eelmisest valitsusest, elude säästmine jäi tahaplaanile. panid peale vana plaadi ja hakkasid rääkima vajadusest ajada äri, mis päästvat kriisis kõige rohkem. Kallase eristumissoov teeb aga tema juhitava koalitsiooni paradoksaalselt sarnaseks viimase valitsusega: sõnad hoolimisest muutuvad valitsuse otsuste taustal julmaks ükskõiksuseks.
Ohtralt kummardatud nähtamatu käsi ja turukonkurents pole kunagi õiglaselt toiminud, need võtavad sealt, kus vähe ja tõstavad sinna, kus juba on piisavalt. Nüüd, kus riik on piirangutega otsustavamalt sekkumas, paljastuvad õhukese riigi puudused kiiresti, mida neoliberaalidel on raske tunnistada. Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda, sest kasinuspoliitika lihtsalt ei toimi.
Jutt leebetest piirangutest, mis „säästavad“ majandust, on arve ja näitajaid vaadates ju täielik jama. Kui paljud ettevõtted püsivad ka tegelikult elus olukorras, kus käive langeb, kuna järjest suuremal hulgal inimestel vähenevad sissetulekud? Ja kui paljud kannatavad seetõttu, et suur osa inimesi piirab vabatahtlikult väljas käimist ja tarbimist?
Arvestatav hulk „piirangutest vabasid“ ettevõtteid läheb taolises olukorras samuti pankrotti, mis tähendab töökohtade kadumist või siis kuivavad hingitsevates ettevõtetes töötavate inimeste sissetulekud toimetuleku piirist madalamaks.
Sellised nähtamatud piirangud võimaldavad valitsusel justkui käed vastutusest puhtaks pühkida – kuna otseselt pole tegutsemist keelatud, siis hüvitama midagi ei pea. Ja nii hävinebki palju inimeste elutöö, kes on oma ettevõtted hoole ja armastusega üles ehitanud.
Edasi on karid
Isegi kriisi ajal, kus piiranguid seab riik, lähtutakse armutust turuloogikast, et igaüks peab ise hakkama saama ja on võõras mure kuidas. Öeldakse, et äririsk ja kõik! Siin joonistubki välja vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade erinevus. taotlevad õiglast lähenemist – kui keegi kaotab ühiskonna toimimise ja kaaskodanike tervise nimel oma sissetuleku, siis ei tohi teda üksi jätta, vaid tuleb pakkuda tuge.
esimene võimukuu on näidanud, et tegu on erakonnaga, mis ei suuda keerulistel aegadel majandust juhtida ilma pikaajaliselt raskete tagajärgedeta. Lühiajalisi eesmärke taga ajades saab majandusele teha pikas plaanis rohkem kahju kui hästi läbimõeldud piirangutega, millest tuleneva kahju riik hüvitab.
Teaduspõhised piirangud koos laialdase vaktsineerimisega tooksid kiiremini madalamad nakatumisnäitajad, mis omakorda tähendab, et ettevõtted jäävad surnuks piinamata ja töökohad alles. Kõike seda toetavad Euroopa Liidu erakorraline abi koos madalate intresside ja raha juurdetrükiga ning Eesti madal laenukoormus. Just sellele peab valitsus praegu palehigis keskenduma. Samamoodi edasi minnes juhitakse Eesti aga karidele selleks hetkeks kui teised riigid saavad kevadel oma majandustele taas hoo sisse.
Kaotajaks perekonnad ja lapsed
Eelmine valitsus jagas Suure Peetrikese kombel töötajate kriisikindlustuse raha laiali, keeldudes ise midagi panustamast. Töötukassa vabadest reservidest on vähem kui aastaga kasutatud üle 247 miljoni euro palgatoetuse maksmiseks, mis, tõsi küll, on päästnud paljusid. Paraku on riigieelarvest töökohtade hoidmisse suunatud vaid umbes miljon eurot.
Töötukassa vabu reserve on tänaseks järgi jäänud vaid 38 miljoni euro ulatuses ja kuna riik jätkuvalt omalt poolt ei panusta, siis ei piisa töötajate kogutud rahast, et toetada kõiki, kes kriisis pihta saavad. Palgatoetus ei ole puhas töötuskindlustuse meede, siin oleks pidanud riik juba kriisi esimeses laines vähemalt poole rahast ise panema. Kuna seda ei tehtud, siis on paljud töö kaotanud ja hätta sattunud inimesed jäänud nüüdseks kaitseta. Raha ei jätku ka töötuskindlustushüvitise perioodi pikendamiseks.
Nii raskustes ettevõtete kui töötukassa numbrite taga on Eesti pered, kes kriisi tõttu kannatavad. Töötuks jäänud või miinimumpalka teenivatel vanematel on keeruline oma peret toita ja kommunaalkulusid tasuda. Inimeste majandusraskustesse jätmine toimub ühtlasi tuleviku arvelt, sest lõpuks on suurimaks kaotajaks lapsed.
Me ei vaja kasinuspoliitikat, vaid seda, et valitsus kohtleks kõiki õiglaselt. Kriisi raskus tuleb meil ühiskonnana ühiselt kanda, tehes seda nii, et meie seas ei oleks kaotajaid.
Sots Kaja Kallasele: parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda