Elu eest Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades käib pidev võitlus, samas teeb haridus- ja teadusministeerium pingutusi, et regionaalne ebavõrdsus suureneks. Viimane aeg on mõista, et mida hajusam piirkond, seda olulisem roll on koolil kogukonnas kanda ning kooli kadumine või kärpimine hävitab kogukonnad ja ääremaastab Eestit, kirjutab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets Õhtulehes.
Tuleb nõustuda, et kõiki koole selliselt maapiirkondades enam pidada ei saa. Küll aga ei tohiks ministeerium rutata sulgema koole enne kuni pole analüüsitud selle otsuse regionaalset mõju ning proovitud leida teisi lahendusi.
Sõltuvalt oludest võib kooli sulgemine või kärpimine mõjutada piirkonna arengut, vähendades selle atraktiivsust nooretele peredele, millel on omakorda mõju töökohtadele ja ettevõtluse arengule. Koolil on kanda oluline osa piirkonna kultuurielu ning kogukonna sotsiaalsete suhete hoidja rollist. Sellele kõigele aga kogukondade elujõud toetub ning seda ei asenda ükski koolibuss, ükskõik kui tihedalt need ka ei liiguks.
Koolide vähendamise ja kärpimise plaani oleks haridus- ja teaduminister Liina Kersna pidanud eelnevalt kooskõlastama riigihalduse ministriga. Kardetavasti võib neil otsustel olla piirkondades nagu Setomaa, regionaalset ebavõrdsust kasvatav mõju, mida Eesti endale lubada ei saa ega tohi. Eesti kaardile vaadates peaks olema Tartus asuval ministeeriumil kerge mõista, et gümnaasiumi kaotamine riigi kõige kaugemast kagunurgast ei pane noori edas-tagasi sõitma, vaid sunnib nad koos vanematega lahkuma.
Näeme täna ühepoolsete otsuste tagajärgi, kus riigigümnaasiume planeeriti ainult maakonnakeskustesse ja teised gümnaasiumid ja omavalitsused jäeti aruteludest ja otsustamisest kõrvale.
Lootus, et omavalitsused sulgevad seni tegutsenud gümnaasiumid ise, pole täitnud ning seetõttu pole riigigümnaasiumid kõikjal planeeritult käivitunud.
Mõistlik on koolivõrku planeerida koostöös omavalitsustega ja arvestada kooli sulgemise laiemat mõju, mitte sundida rahastusmudeliga ja meelitada ühekordsete toetustega.
Enne koolide sulgemist või kärpimist peaksime proovima leida haridusasutustele piirkondlikku arengut toetavaid lisafunktsioone. Näiteks täiskasvanute hariduse harimine. Täna on paljudel inimestel sõltuvalt ametist ja sissetulekust uute oskuste ja teadmiste omandamisel takistusi. Hariduse toomine täiskasvanutele lähemale annaks tööd õpetajatele ning aitaks rahaliselt paremini kooli pidada. Sulgemise asemel soovitan olla ambitsioonikam ja leidlikum!
Samas ootab maapiirkondade hariduselu ees suured muutused. Möödunud aastal loobus valitsus Eesti haridusstrateegias 2021- 2035 kodulähedaste põhikoolide säilitamise põhimõttest ning asendas selle kuueklassiliste koolidega.
Nii võib kolmanda kooliastme sulgemine ees oodata 100 põhikoolis üle Eesti, kus 7- 9 klassis õpib vähem kui 30 õpilast. Haridus- ja teadusministeeriumi on sellesisulist selgitustööd teinud Õpetajate lehes aastaid. Lisaks kaalutakse haridusvõrgu kokku tõmbamine siduda koolihoonete korrastamiseks antavate eurorahadega.
Koolide vähendamise ja kärpimise plaan jätab täiesti kõrvale hariduse arengukava olulise eesmärgi, milleks on õppijakeskne lähenemine. Seda on võimalik oluliselt paremini teha väiksemas koolis. Kodulähedaste põhikoolide hoidmisest loobumine näitab, et ministeeriumid tegutsevad jätkuvalt silotornidena ja süvendavad oma tegevusega ääremaastumist.
Lauri Läänemets | Koolide mõtlemata sulgemisega süvendatakse ääremaastumist