Lauri Läänemets: kõrgem sissetulek aitab hinnatõusu vastu

Hannaliisa ViskUncategorized

Kasvava inflatsiooni taustal räägivad poliitikud toetuste kasvust. Tegelikult peaks riigi eesmärk olema, et võimalikult vähesed inimesed vajaksid sotsiaaltoetusi ja suudaksid omaenda sissetuleku toel iseseisvalt ära elada. Sel taustal on vaja üle vaadata maksusüsteem. Tõusma peavad palk ja pension, sest hinnad madalamaks enam ei lähe. Riik ei saa oma inimeste toimetulekusse suhtuda kui heategevusse, millega tegelda siis, kui majandusel läheb hästi, kirjutas Lauri Läänemets Õhtulehes.

Me ei ole viimased paarkümmend aastat olnud olukorras, kus keskmise pensioni ostujõud väheneb aastaga 91 eurot ja hinnatõusud neelavad mõne kuuga keskmise palga saaja sissetulekust 250 eurot. Maailm on muutunud, inflatsioon kiirenes aprillis röögatu 19 protsendini. Nii kiiret ühiskondlikku vaesumist Eesti inimesed ei mäleta ja on oodata, et kukkumine üha jätkub.

Kogu sissetulek sundkulutustele

Arusaadavalt teevad inflatsioon ja jätkuv sõda Ukrainas inimesed ebakindlaks. Eriti valusalt lajatab majanduslangus madalama sissetulekuga inimeste pihta. Viimastel andmetel elab ligi veerand Eesti rahvastikust absoluutses või suhtelises vaesuses. Nende inimeste hulk, kes oma sissetulekuga ots otsaga kokku tulevad või riigilt abi vajavad, pole viimaste aastatega sisuliselt vähenenud, ehkki keskmine palk on näiteks viimase viie aastaga kasvanud 35 protsenti.

Eesti oli mullu Kreeka kõrval ainus Euroopa Liidu riik, kes ei tõstnud miinimumpalka. Nagu ametiühingud hiljuti tõdesid, kulub alampalga saajatel kogu sissetulek sundkulutustele: eluase, transport, toit. Hindade kasv hoobilt viiendiku võrra lööb nende pere eelarvesse 100 euro suuruse augu. Niisugust lisasummat pole inimestel endil ja kohe kusagilt võtta.

Headel aegadel jäi meil piisavalt tõstmata politseinike, päästjate, õdede ja õpetajate palk, sest valitsusliit eelistas riigivõlga ennaktempos tagasi maksta. Viimaste aastate kriisid on õhukeseks hööveldatud riigi jõuetuse ja probleemid hästi esile toonud. Odav ja õhuke riik ei suuda oma inimesi aidata ühegi tõsisema kriisi ega mure korral. Järjekordsed kärped on tulemas Eesti inimeste toimetuleku arvelt.
Hinnatõusu taga on eelkõige kõrge elektrihind, sõda ja sellest tulenev toormenappus, tarneraskused ja Hiina koroonapoliitika. Kas neile probleemidele on oodata kiireid lahendusi? Pigem mitte, isegi kui meie siin hoolega kärbime. Seega tähendab uus reaalsus meile püsivalt kõrgemaid hindu, püsivalt keerulisemaid majandusolusid ja vaesuse kasvu.

Nelja euro ja 17 sendi suurune toetus

Loomulikult peame hinnatõusuga toimetulekul esmajärjekorras toetama neid, kel häda kõige suurem. Eurostati paari aasta eest avaldatud andmete järgi elas iga teine Eesti pensionär vaesusriskis – Euroopa Liidu keskmine näitaja oli sealjuures 15 protsenti. Selles valguses on täiesti arusaamatu, miks oodatakse erakorralise pensionitõusu ja pensioni tulumaksust vabastamisega järgmise aasta alguseni, mitte ei tehtud seda ära lisaeelarvega.

Teine grupp, kelle toimetulekule peaks riik kiiresti kasvavate hindade juures mõtlema, on üksikvanemad, kelle seas on suhteline vaesus viimastel aastatel eriti kiiresti kasvanud. Tihti kasvab nende peres üks või kaks last. Sotsid on juba aasta algusest küsinud esimese ja teise lapse toetuse tõstmist 60-lt sajale eurole. Sellega ei saa oodata.

Hüppelise hinnatõusuga toimetulekuks pakub valitsus lisaeelarvega pensionäridele ja lastega peredele ühekordset 50eurost toetust. Aasta peale jaotatuna tähendab see nelja euro ja 17 sendi suurust toetust kuus. Sellegi saab kätte alles sügisel. Ei teagi, kas nutta või naerda.
Ma ei ole üldse nõus, et sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisega saab tegelda ainult siis, kui majandusel läheb hästi. Riik ei saa oma inimeste toimetulekusse suhtuda kui heategevusse. Kui soovime, et Eesti majandus ja pered väljuksid sellest kriisist tugevamana, ei tohi me pealt vaadata, kuidas inflatsioon ühiskonnas veelgi ebavõrdsust süvendab ja Eesti perede toimetulekusse koletu augu sööb.
Toimetulekutoetuse tõstmise eest tuleb valitsust kiita. Küll aga peaksime täna mõtlema sellele, kuidas teha nii, et inimesed toimetulekutoetust üldse ei vajakski. Lahendus oleks keskmise ja väiksema palga saajate maksude vähendamine, sealhulgas miinimumpalga ja pensioni tulumaksuvabastus. Selliselt jääks inimestele aasta lõikes ligi ühe kuu sissetuleku võrra rohkem raha kätte.
Lisakulu katteks saab võtta osa raha ülelaekuvast maksutulust. Teise osa peaksid kriisist üle saamiseks panustama need, kelle sissetulek on suurem. Enamik uurimusi näitab, et suurem võrdsus on majanduse arengule hea.

Üldiselt võib taandada küsimuse hiigelinflatsiooni ohjeldamisest sellele, kui suure ebavõrdsusega me pärast kriisi lõppu soovime paigalt startida. Mida suurem on lõhe sissetulekutes, seda raskem on pomm, mis majandusarengut tagasi hoiab. Eriti kui see tuleb Eesti perede heaolu arvelt.

“Ma ei ole üldse nõus, et sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisega saab tegelda ainult siis, kui majandusel läheb hästi. Riik ei saa oma inimeste toimetulekusse suhtuda kui heategevusse.”