Vastulause 1. juulil Postimehes ilmunud juhtkirjale kirjutab Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees ja sotsiaaldemokraat .
Kalmistutel asuvad monumendid ja hauakivid mälestavad elanud inimesi. Linnaruumis asuvad monumendid on ikka elavate jaoks – selleks, et meile argirutus kõrgemaid väärtusi meelde tuletada ning meie otsuseid suunata. Ajal, kui Konstantin Pätsi monumendi saaga juba on Eesti tänast väärtusruumi ohtlikult väänanud, on viimane aeg tõsta Eesti pealinnas au sisse 18 aastat Eesti eksiilvalitsust juhtinud August Rei.
Meie vanavanemate ja vanavanavanemate jaoks tähendab nn Pätsi aeg ilmselt nende elu ilusaimaid noorusperioodi jäänuid aastaid. Nii nagu paljudele noorematele seostub kolhoosikord eelkõige kauni mälestusega õpilasmaleva suvedest.
On selge, et Päts jääb alatiseks ajalooõpikutesse Eesti Vabariigi ühe väljakuulutaja ja omariikluse rajajana. Seetõttu pole kõige olulisem küsimus mitte see, kas Päts väärib veel ühte ausammast Tahkuranna, Toila, Kadrioru, Pärnu ja Metsakalmistu omade kõrvale, vaid hoopis see, mida sümboliseerib uue tähise lisamine meie avalikku ruumi. Pätsi kuju puhul kõlanud argumendid – autokraat küll, aga vähemalt rahvuslane – on selge märk, et minevikusümbolid on ühiskonnas väärtuskompassi kõveraks väänanud.
Postimees osutas oma 1. juuli juhtkirjas 1930-ndate aastate alguse sisepoliitikale, mida ilmestas ja vapside vastasseis. Ja teatas siis: «Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.» Selline ohvrimentaliteedi ja mittemidagitegemist õigustava mõtteviisi propageerimine on otseselt ohtlik Eesti rahva edasisele kestmisele. Alati on olemas alternatiiv!
Erinevalt Eestist oli Soomes ühena vähestest Euroopa riikidest demokraatlik riigikord ka 1930-ndatel ja 1940-ndatel aastatel. Soome kuulusid aastatel 1937-1948 järjest kokku 11 valitsuskoalitsiooni. Seega otsustas Soome just osalusel hakata vastu Nõukogude Liidule. Soome võitles Talvesõjas ja Jätkusõjas ning väljus maailmasõjast iseseisva riigina.
Eesti olid soomlastest rahvusriiklikumadki – Vabadussõja ajal toimunud Eesti esimese parlamendi, Asutava Kogu valimised võitsid just vasakjõud. Ning hiljem, pärast II maailmasõda olid juhtiv jõud välismaal tegutsevas Eesti eksiilvalitsuses. Aga kolmekümnendatel oleks soomlaste kombel Eesti huvides olnud demokraatlik alternatiiv üksildasele ja põdurale autokraatlikule valitsejale, kes hoidis jõuga võimust kinni ja oli pealegi ärisuhetes stalinistliku režiimiga.
Siit jõuamegi tänapäeva, kus taas kõlab üleskutseid, et Eesti vajab Juhti, kes toob korra ja õnne maapeale. Lihtne on mineviku hädades süüdistada ajalugu ja lootusetuid olukordi ning unustada enda tehtud vead. Ja just seetõttu on mõistlik luua avalikku ruumi luua maamärke, mis väärtustavad demokraatiat ja vabadust ning toetavad meie endi kätes olevaid valikuid, rahva tulevikuvalikuid.
Monument meile endile
Just nende väärtuste sümbolina peaks Tallinnas seisma August Rei monument. Tegu on mehega, kes koos Pätsiga lõi tsaariarmees eestlaste rahvusväeosad, mille põhjal loodud rahvavägi võitis Vabadussõja. Tegu on mehega, kelle juhtimisel võttis Asutava Kogu vastu maaseaduse, mis muutis eesti talupojad peremeesteks omal maal. Ja veel oli Rei mees, kes peaministrina presidendi ülesannetes juhtis Eesti eksiilvalitsust aastatel 1945-1963, olles seega kõige kauem ametis olnud Eesti riigipea ja meie omariikluse sümbolkuju.
Viimane aeg on lunastada auvõlg Rei ees ja püstitada talle käidavasse kohta monument, mis oleks ühtlasi meelespea, et ka lootusetutes olukordades on olemas alternatiivid. Et asju tuleb teha nii, nagu Eesti riigi väljakuulutamise õhinas sai idealistlikult ja parimate kavatsustega lubatud. Siis saaksime viia pärgi ja lilli mehele, kes lisaks Eesti riigi ja sõjaväe loomisele seisis ka selle säilimise eest.