Lauri Paeveer: Eesti seitse umbsõlme

Hannaliisa ViskUncategorized

Peame mõtlema suurelt ja tegutsema kiirelt, et läbi raiuda seitse keskse tähtsusega Gordioni sõlme, millesse Eesti areng takerdunud on, kirjutab Lauri Paeveer.

Lisaeelarve arutelude käigus taas üles kerinud tülid ja arusaamatused lõpetasid koalitsiooni ning üks väga oluline teema, peretoetused, sai ohtralt tähelepanu. Kahjuks on seetõttu hajunud tähelepanu sellelt, mis veelgi tähtsam: strateegiline vaade Eesti arengule, selle piduritele ja kiirendajatele.

Viimased 30 aastat on meil läinud hästi, kohati vägagi hästi. Kuid nagu igal mündil on kaks külge, on ka meie eduloos nii võitjaid kui ka kaotajaid. Paljuski saame endale lubada elustiili, mis veel põlvkond tagasi tundus kauge ja kättesaamatu unistusena.

Teisalt ei ole hoolimata üldisele jõukuse kasvule piisavalt tõusnud meditsiinitöötajate, päästjate, politseinike, õpetajate ja mitmete teiste elualade esindajate palk, leevenenud sõltuvus energiaimpordist, pidurdunud kinnisvara hinnaralli, mis teeb kodu soetamise kättesaamatuks unistuseks järjest enamatele noortele peredele ega peatunud elu hääbumine maapiirkondades.

Rahvusvaheline poliitiline olukord ja sõda Ukrainas on toonud taas teravalt esile julgeolekuga seotud kitsaskohad ning kuigi sõda ei peeta otseselt meie õuel, siis sõjast mõjutatud oleme tugevalt nii sõjapõgenike tulva, kõrgete energiahindade kui ka teadmatusega tuleviku osas.

Suurte muutustega julgeolekuarhitektuuris on ajalooliselt kaasnenud pikaajalised muutused ühiskonna tavades ja harjumustes. Seega peaksime mõtlema suurelt ja tegutsema kiirelt, et läbi raiuda seitse keskse tähtsusega Gordioni sõlme, millesse Eesti areng takerdunud on.

 

Energiajulgeolek

Kuigi põlevkivi hääbumisest, rohepöörde vajadusest ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust on pikalt räägitud, siis sügisene elektridefitsiit ning sellega kaasnenud hinnatõus tulid taas nagu esimene lumi, mis saabub autojuhtidele alati ootamatult.

Riigiettevõtete omavaheline kemplemine tuuleparkide püstitamisel paistab seejuures eriti naeruväärsena. Samuti puudub riigil võimekus päikesejaamade rajamiseks, sest meie ülekandevõimsused ei kanna.

Alustuseks tuleb kaitse- ja välispoliitika eeskujul jõuda erakondadeülese kokkuleppeni, et energiajulgeolek ei tohi sõltuda päevapoliitikast või riigiettevõtete juhtide isiklikest ambitsioonidest ja vägikaikaveost.

Oleme võtnud eesmärgiks toota 2030 aastal 40 protsenti elektrist taastuvatest allikatest. Astume siis konkreetseid samme, et see eesmärk saavutada. Lisaks ülekandevõimuste ehitamisele ja tuuleparkide rajamisele on vaja rajada Eesti ja Soome vaheline Estlink 3, mis vajadusel tagaks elektrienergia tuule- ja päikesevasel perioodil.

Koostöös erasektoriga tuleks kiiremas korras valmis ehitada LNG-terminal. Ka väiksem tarbimine panustab energiasõltumatusesse, mistõttu on oluline investeerida avalikke vahendeid elamufondi energiasäästlikumaks muutmiseks.

Siseturvalisus

Julgeolekust rääkides kipume esmalt mõtlema relvade, tankide ja kaitseväe peale. Kuid sõjalise võimekuse kõrval on turvalisuse kindlustajatena kriitilise tähtsusega nii piirikaitse, politsei, päästeameti kui ka kodanikukaitse funktsioonid, mis peavad tagama riigi toimimise ja tarviliku abi ka eri- ja sõjaolukorras.

Viimase paarikümne aastaga õhkõhukeseks riivitud riik teeb praeguste ressurssidega kriisioludes toimetuleku keeruliseks ning seda näitas meile ka koroonapandeemia. Esmajärjekorras peame lahendama päästjate, politseinike ja piirivalvurite palgaküsimuse.

Kriitilise tähtsusega töö eest peab saama väärilist tasu. Päästjate ja politsei tehnikapark peab olema kaasaegne ja piisavalt tõhus, et opereerida nii tava- kui eriolukorras. Ennaktempos tuleb välja ehitada riigipiir ning tõhustama peab piiri valvamist. On aeg taaselustada tsiviilkaitse õppused, et kriisiplaanid ei jääks vaid paberile ning inimesed teaksid, kuidas kriisideks valmistuda.

Eluruumide nappus

Viimastel kuudel on sobilike elamispindade nappus üüriturul veelgi kasvanud. Suuremates linnades on hinnad liiga kõrged, väikelinnades puuduvad vabad üüripinnad. Regionaalareng ei ole pelgalt sotsiaalmajandusliku heaolu, vaid ka julgeolekuküsimus. Järjest enam levinud kaugtöö loob suurepärased eeldused väljapool suurlinnu elamiseks, kuid kaasaegsete ja sobivate eluruumide kättesaadavus on seal piiratum, kui tõmbekeskustes.

Niisiis on hädavajalik taaskäivitada sotsiaaldemokraatide algatatud riigi toel rajatavate üürimajade projekt. Sellele lisaks tuleb soodustada maapiirkondadesse eluasemete rajamist läbi riiklike toetuste ja -käenduste. Tekkida ei tohi olukorda, kus stabiilset sissetulekut teenival inimesel pole võimalik pangast laenu saada, et perele Põlvamaale maja ehitada.

Lisaks eluruumidele on vajalik toetada ka elukeskkonda, toetada koolide ja lasteaedade tegevust maapiirkondades ning investeerima ühendustesse ja taristusse nõnda, et kooli, tööle ja arsti juurde jõuaks 30 minutiga.

Teaduse ja hariduse alarahastatus

Eesti riigi, kultuuri, keele ja rahvuse säilimiseks tuleb tagada eestikeelse kvaliteetse hariduse ja kõrghariduse kättesaadavus. Me peame kõigile lastele tagama võrdsed võimalused ning pakkuma indiviidikesksemat haridust, mis võimendab laste tugevusi ja lähtub nende huvidest. Huviharidus ja huvitegevused on sealjuures hariduse lahutamatu osa, kus riiklik panus peab oluliselt suurenema.

Eesti teadus on maailmatasemel, kuid meil on suurel hulgal kasutamata potentsiaali teadustegevuse reaalsel rakendamisel ühiskonna kasuks. Riik võiks olla igasuguse siin tehtava teadus- ja arendustegevuse – olgu selleks ravimid, tehnoloogiad või materjalid – suurim kasusaaja. Kuid tegelikult algab kõik inimestest ja motivatsioonist. Doktorandi toetus peab võimaldama keskendumist õppe- ja teadustööle.

Õpetajaamet peab olema väärtustatud ja tasustatud, nii saame õpetajateks andekaid ja motiveeritud noori inimesi. Nii koolieelsete õppeasutuste kui kooliõpetajate palgad peavad olema vähemalt 1,5 keskmist palka ja õppejõudude palgataseme alammäär vähemalt samal tasemel.

Toidujulgeolek ja keskkond

Toidujulgeoleku puhul me arenenud Euroopa osana ilmselt ei räägi enam sellest, et meid ähvardaks reaalselt näljahäda, küll aga sellest, kui palju ja millise kvaliteediga toitu meie põllumehed on võimelised tootma ning kas meie põllumajandus üldse püsib konkurentsivõimelisena?

Prognoosid Ukraina sõja taustal on globaalse toidujulgeoleku osas üsna pessimistlikud, mistõttu peaksime juba ennetavalt otsima võimalusi, et toetada oma põllumehi ja põllumajandust. Juba praegu ei suuda kohalik toodang enam EL-i suurtest riikidest pärit toodanguga konkureerida, sest sealsed toetused on hektari kohta kordades suuremad kui meil.

Riik saab toetada läbi mitmete meetmete, näiteks erimärgistusega kütuse aktsiisisoodustuse jätkamine ning soodsamad laenu- ja käendusvõimalused põllumajandussektorile, mis peaks olema riiklikult rahastatud prioriteetide hulgas. Sõda on löönud maailma teraviljatootmisesse selge “augu” ja me peame suutma piisavalt kaugele ette vaadata, et meil oleks kodumaine toit olemas ka siis kui toiduainete import peaks mingil põhjusel häiritud olema. Ei maksa unustada, et toidujulgeolek algab paljuski toidupatriotismist.

Tervena elatud aastad

Meie väikese rahvaarvu juures on ülioluline, et Eesti tervena elatud aastate hulk oleks maailma tippude seas ning seda toetaks tipptasemel meditsiinisüsteem. Et elaksime kauem ja paremini, on ennetustegevus äärmiselt oluline ning tervislikke eluviise toetame ja soodustame muuhulgas läbi ruumilise planeerimise ja taristu loomise nii, et inimesed sooviksid võimalikult palju jala liigelda.

Laste jaoks võiks jalgsi liikumine olla koolipäeva loomulik osa ning noortele, peredele ja eakatele peaks pakkuma rohkem liikumisüritusi. Konkreetne meede oleks pakkuda maksusoodustust ettevõtetele, mis panustavad oma töötajate ennetavasse tervishoidu, täpselt nagu pakkus välja Ain Aaviksoo “Eduka Eesti” konkursil avaldatud arvamusloos.

Ajale jalgu jäänud maksusüsteem

Kahjuks ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et maksusüsteem on ajale jalgu jäänud. Pensionäride osakaal rahvastikus suureneb jõudsalt ja samal ajal jääb töötavaid inimesi aina vähemaks. Tulemuseks on kasvav surve riigi maksutuludele, olgu selleks töötajad, tööandjad või tarbimine. Samuti pole haigekassa eelarvet sotsiaalmaksust enam piisaval määral võimalik rahastada.

Jätkates praegusel kursil, lükkame lihtsalt aasta-aastalt edasi paratamatusena saabuvat šokki, mis oleks välditav kui prooviksime juba nüüd oma maksusüsteemi ümber mõtestada.

Selleks peame loobuma senistest juurutatud dogmadest ning objektiivselt kaaluma erinevaid võimalusi riigi maksubaasi kasvatamiseks olgu nendeks astmeline tulumaks, varamaksud, ühetaoline ettevõtte tulumaks või mingisugune hübriidlahendus eelmainitutest. Oluline on avada maksudebatt.

Kes iganes järgmise võimuliidu moodustavad, siis julgust ja meelekindlust oluliste teemade lahendamisel on neil kahtlemata vaja.