Lauri Paeveer: maksusüsteemi eesmärk pole lihtsus vaid õiglus

Merilyn SädeMaksupoliitika

Elame Eestis endiselt soovunelmas, kus kinnitame endile, et meie konkurentsieelis on lihtne ja ühetaoline maksusüsteem. Reaalsus on sellest kaugel. Meie maksusüsteem pole ühetaoline, ammugi lihtne. Tänaseks on selline lähenemine nii moraalsest kui ka sisulisest aspektist aegunud ning praegusel kujul ei teeni see maksusüsteem kellegi huve – ei tööandja, töötaja ega isegi riigi.

Räägime esmalt maksuküürust, mille arvutuskäik on keeruline isegi raamatupidajatele, tavainimesest rääkimata. Jah, loogika on mõistetav, aga arvutuskäiku ei suuda peast keegi rehkendada. Lisame siia veel eriskummalise dividendide maksustamise poliitika, kus teatud osa väljamakstavast ärikasumist maksustatakse 14% ja teatud osa 20%. Ülimalt segane süsteem nii rehkenduse kui ka sisulise eesmärgi mõttes.

Mööname, et toona oli noorel demokraatlikul riigil mõistlik teha üheselt mõistetav ja selge maksusüsteem – kasvõi seetõttu, et meelitada siia välisinvesteeringuid või seepärast, et abimees arvuti ei olnud igapäevane teekaaslane. Täna toimetame aga uues reaalsuses, mis võimaldab meil teha vajalikke ja õiglasemaid muutusi.

Kui räägime maksudest, siis me ei saa rääkida ainult maksudest, vaid peame vaatama ja nägema suuremat pilti. Maksud ei ole ju eesmärk iseeneses vaid vahend mingi soovitud eesmärgi või seisundi saavutamiseks. Maksusüsteemi kaudu peegeldab riik ühiskonna ootusi riigile ja kohalikele omavalitsustele – kas ja mis teenuseid me loomulikuks peame ning kas me oleme ka valmis nende eest maksma?

Mida enam soovime avalikult sektorilt saada teenuseid, seda enam peame ka maksude näol selleks raha koguma. Maksude abil hoiame üleval oma meditsiinisüsteemi, taristuvõrku ja toetame neid, kes seda vajavad või kes on selle välja teeninud, eeskätt pensionärid. Tunneme igal võimalusel uhkust näiteks oma hariduse või peretoetuste süsteemi üle, kuid kas me alati mõistame, et selle eest tuleb ka maksta? Tänases julgeolekuolukorras pakuvad meelerahu teated sellest, kui riik panustab rohkem riigikaitsesse, kuid kas me alati mõtleme – kust tuleb vajalik raha, saame me seda endale üldse lubada?

Palgavaesus on Eesti eduloo tõrvatilk

Meile maailmas üksjagu tuntust toonud Eesti edulool on varjukülg – nimelt on see tulnud palgavaesuse ja süveneva ebavõrdsuse hinnaga. Kui varem oli veel kuidagi võimalik seda ebamugavat reaalsust ignoreerida, siis täna teevad need inimesed end vägagi kuuldavaks toetades oma protestihäälega poliitilisi jõude, mis lahendavad probleeme uute ja suuremate probleemide loomisega. Palgavaesus pole pehmete väärtuste küsimus vaid majanduslik reaalsus, kus ausalt palka saav  ja täiskohaga töötav inimene ei ela oma sissetulekust ära ja on sunnitud abi paluma riigilt või omavalitsuselt. Pole ju normaalne olukord, kus riik peab äraelamiseks toetama tervet ja töövõimelist inimest, kes täiskohaga tööd teeb. Ühest küljest on küsimus inimlikus väärikuses, teisalt väga pragmaatiliselt surves riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvele.

Parim toetus on see, mida ei tule maksta – nii inimese enda kui ka riigi seisukohast. Seda olukorda aga ennetame ja väldime piisavate töötasudega, kus keegi ei pea toimetulekuks müts peos alandlikult riigilt almust paluma. Selleks tuleb suurendada just väikese palga saajate sissetulekuid nagu näiteks:

  1.     tõsta miinimumpalka ennaktempos (Sotsiaaldemokraadid on välja käinud  idee tõsta miinimumpalk 1200 euroni juba 2025. aastaks)
  2.     Liikuda astmelisele tulumaksusüsteemile.

Miinimumpalga tõus on parim lahendus palgavaesusele ja aitab eeskätt madalapalgalisi töötajaid. Enneolematult suur inflatsioon on valusalt tabanud kõiki, kuid väiksema sissetulekuga inimesi on see löönud eriti karmilt, sest sundkulutuste osakaal sissetulekust on nende puhul suurim. Me peame keskmise palgatasemega kerkinud hindadele järele liikuma.

Tänane maksusüsteem riiki enam üleval ei pea

Kui soovime, et meile iseenesestmõistetavad riigi poolt pakutavad hüved oleksid tänasel tasemel ja mahus olemas ka viie või kümne aasta pärast, siis ei saa me enam ignoreerida reaalsust – peame endale ausalt tunnistama, et senisel kursil jätkates me seda endale lubada ei saa, olgu siis tegu maailmatasemel hariduse või tervishoiusüsteemiga. Rahvastik vananeb ja töökäsi jääb aina vähemaks ning see tähendab vaid üht – senise maksusüsteemiga me oma riiki enam ülal pidada ei suuda.

Kõige ilmekamalt näitab seda viimaste aastate riigieelarve miinus, mis sel aastal ulatub jõudsalt üle miljardi! Kui me ei taha (ja me ei taha!) elada laenurahast, et tasuda jooksvaid kulusid, siis tuleb muutusi teha. Astmeline tulumaks on üks loogilisemaid ja mõistlikumaid viise selle saavutamiseks. Selge see, et miinimumpalka teenivad inimesed peaksid olema tulumaksust vabastatud, kuni 3000 eurose sissetulekuni oleks tulumaksumäär tänased 20% ja seda ületavalt osalt 25%. Õiglane on tõsta ka dividendide eest tasutav maksumäär 25-le protsendile.

Need olulised muudatused tagavad, et meie riigi rahandus oleks jätkusuutlik ka järgnevatel aastatel ning riiki ja selle elementaarseid teenuseid ei pea me rahastama laenurahast. Lihtne ja oma aja ära elanud maksusüsteem viibki meid Euroopa eduloost aina kaugemale – me peame kurssi muutma.

Artikkel ilmus 20. jaanuaril 2023 Postimehes.